Sveta Grigorjeva. Kes kardab Sveta Grigorjevat?


Sveta Grigorjeva. Kes kardab Sveta Grigorjevat?
Värske Raamat.
2013. 90lk

Pärituul vastukarva

Televisioonil on jõud. Oli kunagi saade, "Jüri Üdi klubi", kus Sveta esines, sealt ta meelde jäi. Hiljem tuli Plekktrumm, aga see pole enam see. Hea saade küll, aga teistmoodi hea. Ja Kirjandusministeerium kadus ekraanilt, täiesti teenimatult. Asemele pakuti uuemat ja paremat OPi. Aga jah, läks nagu ikka läheb nende asjadega, kui hakatakse midagi toimivat parandama.  Täna vist ei leiagi luule kohta midagi tutvustavat TVs, ja sellest on natukene kahju.

Mis siin ikka, ma ei karda Svetat, mulle ta meeldib luuletajana. Ta on isikupärane, terav, pretensioonikas, vahe, värske ja värskendav veel aastaid hiljemgi lugedes. Tema esindab siis seda Tallinnakeskset luulemina, kes tuleb Lasnamäelt, liigub ringi  vanalinnas, tegeleb identiteediotsingutega. Peale selle ropendab, nagu noorele inimesele kohane. Kirjutamise ajal oli Sveta 24. Meenub, et Theodor Kallifatides ütles, "Vanadus on nooruse häbenemiseks". Kust maalt see noorus lõppeb ja vanadus algab, jääb lahtiseks, aga sellist hullustumist ei tasu häbeneda, millal veel kui mitte noorelt. 

anekdoot

vaatame emaga vabariigi sünnipäevaballi
ema: kultuurinimesi polegi väga palju kutstutud
mina: nad on kõik nälga surnud
(naer)
(vaikus)
(lk60)


*

kui ma oleks
sõna

siis oleksin kohalikus
tähestikus
tundmatu täht

talle järgnevate tärnikestega

varjates poliitiliselt korrektselt
oma sisemist
roppust

ja nii ma laveerikski
poliitiliselt korrektsete ja
eriti roppude vahel

kummalegi jala peale astumata

mõlemaid ilmselgelt provotseerides
oma kättesaamatusega

kui suure õnnetuse korral
ütleks ühtedele

kurat küll
teistele et

pohhui
(lk74)

*

esimene mõte luuletuse kirjutamisel on see et

jumal küll
peaasi et ma ei hakkaks nüüd
luuletust kirjutama

ridades ei ole lihtsam julge olla
ridades ei ole lihtsam julge olla
(lk85)

Vikerkaar

Looming

Sirp

Eesti Ekspress

Postimees

Nädala autor

Keele ja Kirjanduse maailm

Luuleleid

Raamatumaailmas




Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Kujutis
LV 15. Raamat, mis on hetkel koolis kohustuslik, AGA siis ei olnud, kui sina koolis käisid. (V klass) Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks. Eesti Päevaleht. 2008. 176lk. Kurb, aga seikluslik ja pinev oli lugeda lapsepõlvest, mida meenutab oma esimeses raamatus Ivar Soopan (s.1971). Lugemist alustasin järelsõnast ja juba siis oli selge, et see saab olema üks lugu laadis a-la "Pal tänava poisid". Suures osas autobiograafiline raamat räägib 10-14 aastatse poiste elust Viljandimaal 1980ndate alguses. Kaks peategelast, Jan ja Villu, satuvad kohaliku tiigi ääres õngitsedes mõttele, et tuleks ehitada parv, millega sõita tiigi keskel asuvale saarele. Nii kujunebki esimene osa raamatust parve ehitamisele, kamba kokkuajamisele, ja kus juba kellelgi huvitav on, sinna tekib kadestajaid. Tekib väike sõda naaberasula poistega, mida ilmekalt kujutab ka Ott Valliku kaanepilt. Teises osas suvised seiklused jätkuvad. Kaks kampa panevad end maksma kuival maal. Kõik läheb Janil h
Lisateave

Jüri Tuulik. Vares.

Kujutis
LV 10. Raamat, mida pidid koolis kohustusliku kirjandusena lugema, aga mille sisust ei mäleta sa enam õhkagi (või mäletad väga halvasti) Jüri Tuulik. Vares. LR 49-51. Perioodika. 1979. 128lk. Ei meenu, mis klassis seda lugama pidi, aga loetud ta igatahes sai. Sisust pole kohe üldse midagi meeles. Ainus pidepunk on kaanepilt, kuid seegi ei kuulu mitte LR sarjale, vaid 1983. aasta väljaandele, mille kujundas, vaatasin internetist järele, Uno Roosvalt. Unustamine, ilmselt see on paratamatu, et mõned raamatud lihtsalt satuvad selle hõlma varju, no mis parata. Kuid „Vares” räägib Abruka saarel elavast poisist, kes kasvatab üles metsast leitud varesepoja. Mardu, nii on poisi nimi, kasvab koos ema ja vanaemaga. Kas täiskasvanud käituvad alati täiskasvanulikult, kui vaadata elu läbi lapsesilmade? Vaevalt. Suhted kasuisaga, kes aeg-ajalt pummeldad, see paine käib läbi terve romaani kui jahe Golfi hoovus. Seda enam, et on nõukaaeg, oi jahh! Saaremaa pealinn ei ole Kuressaare, vaid hoopis
Lisateave

Giovanni Boccaccio. Dekameron.

Kujutis
VV. Giovanni Boccaccio. Dekameron.  Tlk Johannes Semper.  Eesti Riiklik Kirjastus.  1957. 688lk. Suurem kriisiaeg hakkab küll ümber saama, kuid koduse riiuli manu on ikka tore kiigata. Mõtlesin jah, et kui ma nüüd ka ei loe seda raamatut, siis ta jääb jälle seisma aaastate takka. „Dekameroni” taustaks on 1348. aastal Itaalias levinud katkulaine. Kümme jutustajat pagevad Firenze lähedale lossi, et kümne päeva jooksul rääkida üksteisele lohutuseks lugusid. Kokku saab jutte ei rohkem ega vähem kui sada. Millest raamat räägib, polegi lihtne vastata. Kõige lühem vastus on – armastusest. Giovanni Boccaccio (1313-1375) elas ja kirjutas oma ajastust, milleks oli renessanss. Eks see epohh jättis oma jälje ka tema loomingusse. Võib öelda küll, Boccaccio Muusa näikse olevat kohati lausa amoraalne Amor. Nt kuuenda päeva kuuendas novellis on üks selline stseen, kus abikaasa kohtub oma armukesega: „Seejärel astusid nad tuppa, keerasid ukse lukku ja Lambertuccio hakkas daamiga vallatle
Lisateave