Theodor Kallifatides. Veel üks elu.



LV 49. Raamat, mida soovid lugeda peale sisututvustuse lugemist.

Theodor Kallifatides. Veel üks elu.
Rootsi keelest tõlkinud Anu Saluäär.
LR 39-40.
2018. 96lk.

Mis juhtus Theodor Kallifatidesega?

Tekst tagakaanelt:

"Kreekalsest kirjanik on kirjutanud rootsi keeles juba viiskümmend aastat,
kuid otsustab siis lõpetada - tundub, et midagi pole enam öelda. Taas-
kohtumine sünnimaa ja emakeelega käivitab eleegilise, peenekoelise
mõtiskelu migratsioonist nii geograafilises kui psüühilises mõttes: ühest
keelest teise, noorusest vanadusse, nüüdishetkest minevikumälestustustesse.
Kreeka inspireerib alustama uut teost, veel üht elu, sest kirjutamine
ongi elu."

Sellega on põhimõtteliselt  kõik öeldud.
Loomingu Raamatukogu sari, nii vähe, kui seda lugenud olen, kuulub juba
mitu aastat mu lemmikute hulka. Olgu saatesõnad või tõlked - latt on
kenasti kõrgel, ükskõik, mis eksemplar parasjagu kätte satub.

"Veel üks elu" on jutustus loomekriisi sattunud kirjanikust. Vähemalt esimesed
leheküljed olid ikka üpris trööstitud. Siis läks ilmakorra materdamiseks.
"Ma olin muutunud vanaks torisejaks. Lihtsalt "viritopiks", kui kasutada
sõna, mida ma armastan."

Kriitikat jagub Rootsile ja Kreekale.

"Nüüd olid teised ajad.
Seda oli märgata, kui ma kaks kuud hiljem Ateenasse sõitsin. Minu kvartalis
olid kohvikud töötuid täis. Tänavakaubitsejate hulk kasvas iga päevaga.
Ma ostsin ühelt neist kümme välgumihkilt. Ükski ei töötanud." (lk23).

Kaasaja olme, minevikuheiastuste ja perekonna kõrvalt on  pisut juttu
kirjanikuks olemisest. Suvila seinalt oma nimesildi mahavõtnud Kallifatides
arvab nõnda:

"Kui sa hakkad oma kirjutamist kiivalt kaitsma, kui sa hakkad `kirjanik`
olema, kui sa iseenda seinale riputad, siis oledki omadega läbi. Kirjutamisega
on niisamuti nagu allikaga. Sa võid selle ümber ehitada fantastilisi dekoratsioone,
rajada ilusa purskkaevu, istutada ilusaid puid. Aga ükski neist ei pane vett maa
seest purskama. Seda teeb maa pimedast sisemusest tulev surve." (k48)

Olla kahe maa, keele ja kultuuri vahel, see pole lihtne ettevõtmine isegi
pärast aastaid võõrsil elamist. Lõpuks leiab Kallifatides oma loomeallika
Keekast Peloponnesose poolsaarelt üles. Juurte juurde tagasiminek aitab.
Viimane veerand oli juba meeldiv lugemine.

Theodor Kallifatides (sünd. 12. märts 1938). Palju õnne ja lobedat sulge!

Laiapea

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Jüri Tuulik. Vares.

Jaan Rannap. Agu Sihvka annab aru.