Seveta Grigorjeva. American Beauty.
Suur Rida.
2018. 72lk.
Veel üks viisaastak
Mõtteline järg eelmisele luulekogule "Kes kardab…", 2013. Viie aastaga on mõndagi muutunud,
midagi samaks jäänud. Jürgen Rooste kohalolu lubab aimata juba kaanevärv, punane võiks ju olla armastuse värv, miks mitte, kuigi Sveta ei ole lembelüürik. Aga lembeluuletuks seda kogu pidada ei tasu, luuletus "Vahel tundub"(lk44), kannab täitsa kenasti. Ega Sveta ei ütle enamasti, kellele ta kirjutab. See tundmatu, kelle poole pöördutakse, jääb ikka anonüümseks, tema on lihtsalt keegi "sina".
Kui nüüd teemasid lahterdada, siis tuleb tunnistada, et kuhugi ei ole kadunud ühiskonnakriitika, lapsepõlve meenutused, viited kirjandusse, eluolustiku kirjeldused, Eesti-Vene teema. Meeleolult selline nii ja naa, ühel hetkel armastav, teisel vihkav, kuid lõpus oleks nagu, kui see ei lähe üle rolliluuleks, kui see ei ole iroonia, siis tundub, et raamatu lõpuks on kuidagi väss peal vms. Pole lihtne kellelgi.
*
ma olen allergiline
coca cola vastu ja vihkan technot
kui vähe on vaja et
tunda end erilisena
(lk16)
*
kunagi ehmusin kui
üks hea sõber ütles et
olen totaalne meestevihkaja
mismõttes vastasin üllatunult
ma ei vihka mehi
ma vihkan kõiki
(lk24)
*
tuleb heteroluuletaja
ja teeb sust naise
tuleb homoluuletaja
ja teeb sust inimese
lõpuks õpid luuletama nagu mees
armastama nagu naine
ja see on alles algus
(lk26)
vaikiv ajastu
võrdõiguslikkus
on jõudnud minu puhul
uuele tasemele
kui kuulen eestlast venelastest halvasti rääkivat
tahaks ma ta maha lasta
kui kuulen venelast tänaval räuskamas
tahaks ma ta maha lasta
(lk40)
Sirp (intervjuu)
Sirp
Lugemissoovitus
Värske Rõhk
Kommentaarid
Postita kommentaar