Adam Cullen. Väikses linnas.

Adam Cullen. Väikses linnas.
Tuum.
2018. 56lk.

Jalutades tänavail


Oletame, et Sa saad võtta kuu aega vabaks ja põrutada kuhugi provintsi. Millega  sisustad oma vaba aja, olles eemal suurlinnast? Esimene mõte oleks,  et puhkad. Või siiski, eestlase puhkus, see on ju suvila, aiamaa, remont ja lugemata raamatuteriit. Puhates töö justkui alles algab.

Aga kitsamas ringis laiemalt tõlkijana tuntud Adam Cullen (s. 1986) sisustas oma detsembrikuu aastal 2017 sellega, et üüris Haapsalus korteri, liikus linna peal ringi ja pani kirja, mida nägi, koges, tajus. Nüüd on need märkmed kenasti kaante vahel, saanud Asko Künnapi poolt meeleolukate must-valgete piltidega  kujundatud raamatuks ja, mis siin salata, valmis lugeja ette maabuma.

Juba enne luulekogu põgusat sirvimist kumas minus väike ootushelk, et kas leian neid tänavanurki, hooneid, promenaadi vaateid, millega Haapsalu on mu mällu söövitunud. Ootasin, kas kumab midagi tuttavlikku vastu. Pean tunnistama, et ei pettunud. Ehkki sooja pilguga vaatlejana piirdub Cullen rohkem vanalinnaga, mis sest nõukaarhitektuurist ikka, on tema vaade veelgi avaram, kui arvasin. Mitte sügavuti, vaid laiuti. Märsksõnaks olgu või meri. Paljud luuletused on isegi nii universaalsed, et need võiksid juba käibida ükskõik millise linna kohta, no ja paljukest meil neid suurlinnu ikka on.

   Ega tekstid ise ka väga suured ole. Vohav sõnalopsakus, see laialt levinud võte kaasaja noorte luuletajate hulgas näikse Culleni arsenalist üldse puuduvat. Ikka vähesega edasi anda palju, see on autori moto.  Kolmerealised luuletused silbiskeemiga 4-6-4 ehk eesti haikud, nagu sedastab Wikipedia, seavad kahtlemata autorlie piirid, millest ta üle muidugi ei astu. Ühine nimetaja või kett, mis haikud kokku seob on esimene rida "Väikses linnas", nii algavad kõik luuletused. Selline kohamääramise kordus mõjub leebe mantrana.   Tahes tahtmata meenuvad siin Juhan Viidingu lauluks saanud sõnad "Ühes väikses Eesti linnas", mis pole sugugi mitte etteheide, pigem nending, et luules on omavahelised seostena toimivad assotsiatsioonid, mis kord kuhtuvad, kord kerkivad esile; pigem on see tõdemus, küll on kahju, et haikust ei saa laulu viisistada.                  

Aga tellisesõpru pean kurvastama. Raamat sai läbi enne, kui jõudsin lugema hakatagi. Marsuudil Tallinn - Haapsalu jõuab bussis selle läbi lugeda vaba randmega. Eks ta selline omamoodi miniatuurne "Minu..." sari värssides on. Väiksus võib aga olla hoopis luuleluksus, raamat võtab vähe ruumi.    

Kui sõna luuletus  tähendab midagi abstraktset, siis see raamat meenutab  paberis  materialiseerunud  luuletust. Pehmed poolläikivad kaaned jätavad mulje, et ta on  peaegu sama habras kui luule ise. Hellalt ja heldinult tuleb luulekoguga ümber käia siis ta avaneb. Loodetavasti avaneb ka Adam Cullen edaspidi veel, sest kevad on, nagu me teame, paljude luuletajate lemmikaastaaeg.    



väikses linnas
aknad haigutavad
hooaja lõpp
(lk 15)


väikses linnas
hommikuni kostvad
diskotümpsud
(lk18)


väikses linnas
lompidel jääkate
merel mitte
(lk 35)

väikses linnas
lossimüüride sees
kindlusetunne
(lk 39)

väikses linnas
viimane rong läks just
põlvkonna eest
(lk 42)

Lääne Elu