Sarah Crossan. Õun ja vihm.

LV 5. 2018. aastal ilmunud populaarne noorteromaan.

Sarah Crossan. Õun ja vihm.
Inglise keelest tõlkinud Kristina Uluots.
Varrak.
2018. 272lk.

Koolis ja kodus
                                                                                                                                                               Oli pime ja tormine jõuluõhtu, kui Annie lahkus Inglismaalt. Ta läks New Yorki, et alustada näitlekarjääri Broadwayl. Koju jäid maha torisev ema ja kaheaastane tütar Apple (Õun). Nüüd, üksteist aastat hiljem saabub Annie tagasi. Apple on saanud vahe peal 13. aastaseks. Tütre ees on valik, kas jääda rangevõitu vanaema juurde elama või minna kaua oodatud ema poole. Apple kolib ema juurde, saab teada, et tal on kümneaastane õde Rain (Vihm), ja paistab, et kõik on justkui paika loksunud, aga...

Alati suudab elu pakkuda üllatusi. Kooselu „uue” perega on kõike muud kui roosiline. Õde vajab järelvaatajat, ema on pidevalt kuskil ära, mistõttu Apple kooliskäimine jääb lohakile. Õhk on pingest tiine. Ühel hoia-veel-viimast-korda-õde korral lähevad Apple ja Rain tülli. Rain põgeneb kodust. Lõpuks õnnestub Applel õde üles leida. Pettunud emas, kolib Apple koos õega vanaema juurde tagasi. Pettuda jõuab ta ka oma silmarõõmus, kes hakkab hoopis Apple noore, 31. aastase emaga flirtima. See on siis sündmustik lühidalt, millest saab lugeda läbi teismelise tüdruku silmade nähtuna.

Natuke meenutas Silvia Rannamaa „Kadri. Kasuema”, milles oli ka vanaema lapselapse kasvatamise enda peale võtnud, aga aeg ja koht on hoopis teised. Vähe naiivne küll oli see, et Apple kohe pärast 11 aastat lahusolemist oli nõus ema juurde minema, aga kes neid asju nüüd nii täpselt teab. Kui vanaema käib lapselast kooli viimas ja koolist toomas ning sõbranna vaatab seda juba imelikult, keerab selja Applele, siis võib küll olla, et pääsemine ahistavast kodust on oodatav. Suhted koolikaaslastega on ju selles eas üsna olulised, millal nad seda tegelikult ei ole. Kuna loodus tühja kohta ei salli, siis leiab Apple endale uue sõbra, kes on isegi rohkem kui lihtsalt sõber.

Lugeda oli meeldiv ja valus. Hästi kirjutatud raamatut ongi hea lugeda. Lihtne, ladus, hoogne, liigutav, mida ühelt noortekalt võikski rohkem oodata. Aga täiskasvanute maailm, milles ema ei taha vastutada... ma arvan küll, et see ei ole ainult noortekas.

Et autor on proovinud kirjutada luuletusi, siis tuuakse emakeele õpetaja näol ka see teema sisse. Üks tsitaat, mis alltekstina ilmestab Apple käitumist, väärib siingi ära toomist:

„Luulel on võime – ja kohustus – kõnelda tegelikkusest.” (lk267)

Triinuraamatud

Raamatuid siit ja sealt