Jenny Han. P.S. Ma armastan sind ikka veel.

LV 37. Raamat autorilt, kes on noorem kui sina.

Jenny Han. P. S. Ma armastan sind ikka veel.

Inglise keelest tõlkinud Kristina Uluots.

Pegasus.

2016. 304lk.

Suhkrust ja jahust ja maasikavahust

Üks äraütlemata nunnu raamat 16. aastase tüdruku neiuks sirgumisest. Lara Jean
on Korea-Ameerika päritolu piiga, kellel on kaks õde, neid kasvatab üksikisa, nad
elavad USAs ja neil läheb üsna hästi. Arusaadavalt tekib õrnas eas Laral huvi poiste,
oma koolikaaslaste vastu. Esimesed sammud selles suunas ei ole midagi tõsist, need
on vaid lihtsalt lõbu ja mõned suudlused. Kuna tagasihoidlik peategelane ei tihka otse 

vastassooga tutvust teha, kirjutab ta valmis viis tundeküllast kirja, mis jäävad paraku
saatmata. Selle vea parandab noorim õdedest, kes leidnud kirjad, paneb need posti.
Riburada pidi, kes varem, kes hiljem, saavad poisid need armuavaldused kätte ja tulevad
küsima: kuidas selle asjaga siis on? Siit maalt raamat algabki, kus Lara kohtub
reaalselt esimese poisi, Peteriga. Hiljem ilmub juhuse tahtel välja veel teine kirjasaaja,
John, ja ai kurjamit, posid on veel omavahel kunagised sõbrad. Silmini armunud tüdruk
ei suuda otsustada, keda jätta, keda võtta.

Lara suhe pannakse aga proovile õige ootamatu nurga alt. Nimelt, filmitakse
noorpaari lembestseeni, kui nad väikesel väljasõidul unustavad end kümblema
mullivanni. Ei, seda nad ei tee, kuid video laaditakse üles internetti. Anonüümsetest
kommentaaridest a la "l-tähega kits" langeb Lara masendusse, ohus on kool, tutvused,
karjäär, teisisõnu: kõik. Õnneks lahendab viisakalt olukorra Peter. Lindiskandaali taga
oli omakorda Peteri ekspruut, Lara endine õbranna Genevie, viimane mõrd, kes ei pea
rivaalist paraku üldse lugu. Aga lõpuks laheneb kõik siiski ameerikaliku happy end`iga
ja kui nad tuppa ei ole läinud, peaksid nad siiamaani aias teineteise embuses olema.

Üsna lihtne lugemine, loe nagu siidi. Minu poolne ämber oli see, et kätte sattus selle
raamatu teine osa, olemas on ka kolmas, mis ootab eestindust. Kuid eks neid tõlkeid
ole kindlasti juba mitu euroalusetäit ootel, mistap viimane osa jääb ilmselt kuhugi
umbmäärasesse tulevikku. Mõned otsad siin raamatus lahtiseks jäid, nt Lara isa, kellele
tütred hakkasid uut naist sokutama, sest ega`s arm vaata kalendrisse. Kuidas see neil
välja tuleb, kas naabrinaine võtab vedu? On Lara oma tunnetes lõplikult kindel? Mida
teeb edasi Geneivie? Sellest kõigest võiks edaspidi lugeda küll, ehkki kategooriaks on
märgitud noortekas.

Peategelane on nii-nii lembe ja malbe oma emotsioonides, et päris ükskõikseks see
ei jätnud. Vähe oli neid lehekülgi, kus keegi ei punasta, häbene või pühi silmanurgast
pisarat. Alguses oli see vähe harjumatu, kuid edaspidi läks lihtsamaks. Ühel hetkel
jõudsin lauseni:

"Kuulan Stormy norskamist ja aknaplekile langevate lumehelveste tasast sahinat."
 (lk252)

Kuna ükspäev töölt tulles sadas lund, mõtlesin, et teen väikese katse. Jäin hetkeks
seisma, kuulatan, kas kostub lume langemist, ei, lähen paar sammu edasi, kuulatan
uuesti, ikka ei midagi. Siis sain aru, et ju ma siis ei ole nii hea kuulmisega, aga noh,
see ei takista ju lugemist.
Rõõm oli märgata, et raamatut on palju laenutatud. Pehme köite nurgad lausa
narmendasid sametiselt, see on hea raamatu tunnus. Kõva köide on kena küll, aga
olen mitu korda terava nurgaga vastu kätt saanud, kuidagi tülikas, aga vähemalt selle
raamatuga seda ohtu pole.
Peale karikakramängu on raamatu tegelastel hobi küpsetada. Jäägu üks lõik
iseloomustama seda meelistegevust ning raamatut ennastki:

Teen sel õhtul vürtsisuhkru küpsiseid kaneeli ja munalikööri glasuuriga. Need

viivad keele alla. Küpsetamine rahustab ja saan oma tasakaalu tagasi. Kui mul

on vaja millestki raskest mõelda, hakkan küpsetama. See tegevus ei nõua

pingutust – lihtsalt järgid retsepti ja oled lõpuks ka midagi head valmis teinud.

Koostisainetest saab maitsev roog. See on nagu võlukunst. Pauh – ja hõrgutis

on valmis. (lk80)

Kroonika (katkend)

Raamatuid siit ja sealt

Caroli lugemispäevik

Juuli raamaturiiul

Loeme ja kirjutame

Hyperebaaktiivne