Mööda netti

  Clifford D. Simak. Libainimesed. Härjapõlvlaste kaitseala. Tlk Krista Kaer. Eesti Raamat. 1989. 320 lk.      Clifford Donald Simak on kirjutanud kaks ulmeromaani tulnukatest ning ajarändudest ja mis see kõik endaga kaasa võiks tuua, kui keegi midagi ei teeks. Paraku kõik ei lähe nii, nagu plaanitud, leidub osavõtlikke tegelasi, kes haaravad initsiatiivi ja toovad olukorda selgust.   „Kunagi ammu kirjutas Wells tulnukatest, kes tungisid Maale. Ja pärast teda panid paljud kirja teistsugused kujutluspildid tulnukate sissetungidest. Kuid mitte keegi neist, mõtlesin ma, mitte ainuski, polnud jõudnud tegelikkusele ligilähedalegi. Mitte keegi polnud ette näinud, kuidas sai juhtuda, et seesama süsteem, mille me aegade jooksul nii suure valu ja vaevaga loonud olime, nüüd meie endi vastu pöörati – kuidas vabadus ja omandiõigus osutusid lõksuks, mille me ise enda jaoks üles olime seadnud.“ (lk 113)   Nii et jah, pole see kapitalism midagi nii täiuslik süsteem, kui e...

  Meelis Kraft. Veealused. Sooroheline. 2021. 384 lk.     “Veealused” on romaan katastroofist, selle saabumisest ja samas annab ülevaate tagajärgedest. Lühemalt öeldes on see postapokülptiline teos. Lõpp ei saabu siin tuumasõja ega meteoriidiga kohtumise tulemusena, vaid hoopis teadlaste valearvestuse tõttu, kui energiakriisi lahendamise käigus väljub olukord kontrolli alt. Piltlikult võiks see olla kuidagi nii, et andke teadlasele pidepunkt ja ta nihutab paigast terve maakera.   Tegevus toimub kaugel tulevikus, ühtki aastaarvu ei nimetata, aga rahvaarv on nt ühel hetkel 24,5 miljardit. Internet, või selle järgmine aste (MetaKlaster) on veel olemas, tehneloogiat on lausa lademetes, alustades tehisintellektist, võrkkestakuvast,  ja lõpetades  relvadega nagu miraažgranaat või nanolainerelvad, droone ei tasuks mainidagi. Ühesõnaga, siin kaante vahel on korralik litakas teadusulmet, mis usutavasti ainult kaante vahele ka jääb.   Huvitava la...

  Juhan Paju. Hiromandi kokteil. Eesti Raamat. 1991. 152 lk.   Kui kokku segada erinevad koostisosad, võib paremal juhul loota, et sellest tuleb välja üks iseäralik kokteil. Juhan oli siia kokku seganud nii ulmet kui olmet ja veel midagi, nii et sõelale jäi romaan, mis ei jäänud ka romaanivõistlusel märkamata (2. auhind 1990) . Proovisin minagi sedasamust   nii ääri-veeri mekkida, ning tuleb tunnistada, et maitses küll. Ja millest seal siis juttu on? Romaan algab aastal 1985, kui lugeja leiab end ühe väikese, vaikse ja unise provintsilinna kohvikust. See, et parasjagu toimuvad üleloomulikud asjad ( parun von Weide pildi seest välja astumine, sadamakapteni lendamine potikaanega ), ei näi kohalolijaid suuremat üllatavat, küll aga ehmatab advokaat, kes kohtab oma noorus põlve kallimat sellisena, nagu ta oli meelde jäänud kooliajast, 20 aastat tagasi. Too, end hiromandiks nimetav tegelane, kes teiste kulul väikest nalja teeb on… tulnukas.   Ega ma siin üle ega üm...

  Stanley G. Weinbaum. Planetaarsed lood. Tõlkinud Kristjan-Jaak Rätsep. Gururaamat. 2021. 400 lk.     Jüri Kallas ning Joel Jans on ka varem jutukogusid välja andnud. Eelmine kogumik, „Läbi valu ja vaeva“ ilmus juba 2020. Ühe toreda jutuga oli seal esindatud   keegi ameeriklane Stanley Grauman Weinbaum (1902-1935). Antud jutukogu pakub võimaluse tutvuda autori teadusliku ulme selle küljega, milles rõhk on sõnal kosmos.   „Veenus, kus Pat oli sündinud, oli piisavalt kentsakas planeet oma kitsa asustamiskõlbliku hämarikutsooni, elust pulbitsevate Kuumade Maade ja müstilise pimeda poolega, ent see oli siiski Maa kaksikõde. Marss, tõeline kõrbeplaneet suure dekadentliku tsivilisatsiooniga oli Veenusest veidram, aga siiski mitte täielikult võõras. Jupiteri kuudel elasid pentsikute väikeste maailmade võõrad olendid ja külma Titani, mis tiirles Saturni ümber, asustasid fantastilised olendid, kes olid sündinud tollesse metsikusse ning jäisesse maailma. ...

  Arto Paasilinna. Tule taevas appi. Tlk Kadri Jaanits. Tänapäev. 2010. 172 lk.     Arto Paasilinna (1942-2018) oli viljakas soome kirjanik, kelle kontol on üle kolmekümne romaani, millest mõned on ka eesti keelde tõlgitud. „Tule taevas appi“ ilmus esmakordselt juba aastal 1980 ning kuulub oma tegumoelt sotsiaalse ulme valdkonda. Raamat räägib elust pärast surma, jutt on teispoolsusest, mille käigus avanevad lugeja ees mitmed uued vaatenurgad.   Peategelaseks on ajakirjanik, kes unustab end tänaval vaatama naisterahva jalgu ning jääb auto alla. Järgmisel hetkel on ta surnud ja seisab oma elutu keha kõrval, saamatu aru, mis õigupoolest juhtus. Edasi võtavad sündmused ootamatuid pöördeid, ja nii avastab too ajakirjanik, et ta ei ole seal teispoolsuses sugugi üksi, samas omandab ta võime lugeda elavate mõtteid.     „Ilus moodsalt riides noor proua tuli turult, kotid värsket köögivilja täis. Ta jättis täiesti meeldiva inimese mulje, aga tule taeva...

    H. P. Lovecraft. Cthulhu kutse. Tlk Jüri Kallas, Priit Kenkmann, Sander Kingsepp, Mario Kivistik, Marek Laane, Eva Luts ja Silver Sära. Viiking. 2017. 486 lk.   Oh õudust! Midagi nii jubedat ei ole siinkirjutaja ammu lugenud või kas üldse. Tegemist on Howard Phillips Lovecrafti (1890-1937) jutukoguga, ja nagu kirjutab raamatu koostaja ning mahuka järelsõna autor Raul Sulbi, on siia valitud paremik lühiproosast. Raamatu kohta palju lisada ei ole, eks seda ole juba üksjagu arvustatud samuti, teen siis lühidalt. Mul on Lovecraftiga kahetised tundmused, kui nii saab öelda. Ühtpidi ta on jube, rõve ja koletu, teistpidi ta on jälle kuidagi kaunilt kole. Pluss on muidugi see, et ta kuulub eelkõige loojutustajate kaduvasse klanni, mida omakorda toetab tema väljapeetud stiil. Samas ei ole need kujutatavad maailmad just kohad, kuhu tahaks sattuda. Piisab mõne lehekülje lugemisest, kui juba kostuvad sosinad, karjed, kriisked, kuskil midagi lehkab hingematvalt, jalge ...

  Stanisław Lem. Robotite muinasjutud. Poola keelest tõlkinud Hendrik Lindepuu. OÜ Päike ja Pilv. 2021. 272 lk.   S. Lemi (1921-2006) sünnist möödus eelmisel aastal sada aastat, et tegemist oli märkimisväärse sündmusega, tähistati seda uue raamatu väljaandmisega. Võtnud selle jutukogumiku kätte, sirvinud siit-sealt, olin natukene üllatunud, et just muinasjutud on vormiks valitud. Lem on meelde jäänud rohkem kui romaanikirjanik, aga nüüd… aga miks siis mitte seekord nii, kui sulg jookseb ja mõte lendab. Originaalis on need jutud ilmunud juba 1964. ja tuleb tunnistada, et  60ndate ajastu hõngu vohab siit raamatust vastu küll. Seda õhkkonda aitavad luua ka kenad pildid, mis on loodud eestlaste ning poolakate ühisel nõul ja jõul. Kui nüüd žanri järgi liigitada, kuuluvad need kuusteist juttu teadusulme muinasjuttude kategooriasse, milles Lemi kohalolu on tuntav. Ta ei hakka, erinevalt nt vene ulmest, tehnoloogilist progressi ülistama või, hoidku selle eest, jahvatama ming...