Juhan Paju. Hiromandi kokteil.


 


Juhan Paju. Hiromandi kokteil.

Eesti Raamat. 1991. 152 lk.

 

Kui kokku segada erinevad koostisosad, võib paremal juhul loota, et sellest tuleb välja üks iseäralik kokteil. Juhan oli siia kokku seganud nii ulmet kui olmet ja veel midagi, nii et sõelale jäi romaan, mis ei jäänud ka romaanivõistlusel märkamata (2. auhind 1990). Proovisin minagi sedasamust  nii ääri-veeri mekkida, ning tuleb tunnistada, et maitses küll. Ja millest seal siis juttu on? Romaan algab aastal 1985, kui lugeja leiab end ühe väikese, vaikse ja unise provintsilinna kohvikust. See, et parasjagu toimuvad üleloomulikud asjad (parun von Weide pildi seest välja astumine, sadamakapteni lendamine potikaanega), ei näi kohalolijaid suuremat üllatavat, küll aga ehmatab advokaat, kes kohtab oma nooruspõlve kallimat sellisena, nagu ta oli meelde jäänud kooliajast, 20 aastat tagasi. Too, end hiromandiks nimetav tegelane, kes teiste kulul väikest nalja teeb on… tulnukas. 

Ega ma siin üle ega ümber ei saa, sest loomulikult on mul selle mainitud linnakesega oma väike emotsionaalne slepp. Haapsalu linnakese raamatusse kandmine oli selle raamatu üks tugevamaid külgi. Ulme osa, no ma olen juba lugenud tulnukatest ja pildilt maha- või sisseastujatest nii, et tuleb tunnistada, et seda on natuke  paremini tehtud kui siin, aga et aasta oli 1990, võis ju see kuidagi jahmatada tookord. Ajastu tabamine on samas õnnestunud, lubagu autor ise seda või paroodiaks nimetada, nagu sisekaanel kirjas. Oma mälus pidasin „Roosärje” kohvikut paraku kunagiseks jäätisebaariks, kus 90ndatel asus juba  pangakontor, aga eksisin vist. Raamatus pakuti kohvikus sardelle kapsalehega, aga midagi sellist ma küll ei mäleta jäätisebaarist. Tegelaste galerii oli, kuidas nüüd öelda, kirju, päris naljakas ja natuke kurb. Üksi ei taha ju keegi olla, kuid oma õnneotsinguid nad siiski jätkavad ka pensionäridena.

Ma ei olegi varem lugenud raamatut, mis nii tihedalt oleks Haapsaluga seotud. Seda soovitas haapsallane, autor elas selles linnas, raamat on natukene sellest linnast. Ja ma leidsin selle raamatu ka Haapsalu linna turult, siin toimub nüüd laupäeviti vanade raamatute laat, abivalmis ja tegusad inimesed saadavad korda toredaid asju. Kuid jah, üks muhe ja mahe raamat oli, tasub lugeda. 


BAAS

Manjana blogib

Goodreads




Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Jüri Tuulik. Vares.

Lena Lilleste. Inimröövlid internetis.