Juhan Paju. Hiromandi kokteil.
Juhan Paju. Hiromandi kokteil.
Eesti Raamat. 1991. 152 lk.
Kui kokku segada erinevad koostisosad, võib paremal
juhul loota, et sellest tuleb välja üks iseäralik kokteil. Juhan oli siia kokku
seganud nii ulmet kui olmet ja veel midagi, nii et sõelale jäi romaan, mis ei
jäänud ka romaanivõistlusel märkamata (2. auhind 1990).
Proovisin minagi sedasamust nii
ääri-veeri mekkida, ning tuleb tunnistada, et maitses küll. Ja millest seal
siis juttu on? Romaan algab aastal 1985, kui lugeja leiab end ühe väikese,
vaikse ja unise provintsilinna kohvikust. See, et parasjagu toimuvad üleloomulikud
asjad (parun von Weide pildi
seest välja astumine, sadamakapteni lendamine potikaanega), ei näi
kohalolijaid suuremat üllatavat, küll aga ehmatab advokaat, kes kohtab oma
nooruspõlve kallimat sellisena, nagu
ta oli meelde jäänud kooliajast, 20 aastat tagasi. Too, end hiromandiks nimetav
tegelane, kes teiste kulul väikest nalja teeb on… tulnukas.
Ega ma siin üle ega ümber ei saa, sest loomulikult on mul selle mainitud linnakesega oma väike emotsionaalne slepp. Haapsalu linnakese raamatusse kandmine oli selle raamatu üks tugevamaid külgi. Ulme osa, no ma olen juba lugenud tulnukatest ja pildilt maha- või sisseastujatest nii, et tuleb tunnistada, et seda on natuke paremini tehtud kui siin, aga et aasta oli 1990, võis ju see kuidagi jahmatada tookord. Ajastu tabamine on samas õnnestunud, lubagu autor ise seda või paroodiaks nimetada, nagu sisekaanel kirjas. Oma mälus pidasin „Roosärje” kohvikut paraku kunagiseks jäätisebaariks, kus 90ndatel asus juba pangakontor, aga eksisin vist. Raamatus pakuti kohvikus sardelle kapsalehega, aga midagi sellist ma küll ei mäleta jäätisebaarist. Tegelaste galerii oli, kuidas nüüd öelda, kirju, päris naljakas ja natuke kurb. Üksi ei taha ju keegi olla, kuid oma õnneotsinguid nad siiski jätkavad ka pensionäridena.
Ma ei olegi varem lugenud raamatut, mis nii tihedalt oleks Haapsaluga seotud. Seda soovitas haapsallane, autor elas selles linnas, raamat on natukene sellest linnast. Ja ma leidsin selle raamatu ka Haapsalu linna turult, siin toimub nüüd laupäeviti vanade raamatute laat, abivalmis ja tegusad inimesed saadavad korda toredaid asju. Kuid jah, üks muhe ja mahe raamat oli, tasub lugeda.
Kommentaarid
Postita kommentaar