Meelis Kraft. Veealused.
Meelis Kraft. Veealused.
Sooroheline. 2021. 384 lk.
“Veealused” on romaan katastroofist, selle saabumisest ja samas annab ülevaate tagajärgedest. Lühemalt öeldes on see postapokülptiline teos. Lõpp ei saabu siin tuumasõja ega meteoriidiga kohtumise tulemusena, vaid hoopis teadlaste valearvestuse tõttu, kui energiakriisi lahendamise käigus väljub olukord kontrolli alt. Piltlikult võiks see olla kuidagi nii, et andke teadlasele pidepunkt ja ta nihutab paigast terve maakera.
Tegevus toimub kaugel tulevikus, ühtki aastaarvu ei nimetata, aga rahvaarv on nt ühel hetkel 24,5 miljardit. Internet, või selle järgmine aste (MetaKlaster) on veel olemas, tehneloogiat on lausa lademetes, alustades tehisintellektist, võrkkestakuvast, ja lõpetades relvadega nagu miraažgranaat või nanolainerelvad, droone ei tasuks mainidagi. Ühesõnaga, siin kaante vahel on korralik litakas teadusulmet, mis usutavasti ainult kaante vahele ka jääb.
Huvitava lahenduse on autor valinud kompositsiooni kokkuklopsimisel. Nullesekund oli ajahetk, kui Gin pudelist välja lasti, nii vahelduvad peatükid enne ja pärast seda õnnetust. Iga peatüki alguses on veel epigraaf nii Oscar Wilde`lt kui Isaac Asimovilt ja teistelt, midagi sellist ei ole enam ammu kohanud, aga tore oli, see võte toimis.
Nuriseda üldse ei tahaks, võib-olla teen autorile ülemäära liiga, sest neid maailmalõpu raamatuid ei ole ma varem lugenud eriti, aga mulle tundus, et peategelane jäi kuidagi pealiskaudseks. Calysta Trantham on küll veetlev noor naine, kuid tema avamine jääb sinna kuhugi tegevuse ja dialoogi tasandile, aga mõtted, tunded, sisemonoloogid, kuhu need siis jäävad? Isiksus jääb natukene kitsarinnaliseks. Võimalik, et asi on selles, et meesautor on valinud naise peategelaseks.
Mis puutub toimetamisse, siis oleks võinud teksti pisut tihendada. Ulmes on maailmaloomine väga oluline ja siin on sellele tublisti mahtu kulutatud, aga küsisin küll endalt, milleks? kui lugesin nt järgmist lõiku:
“Fibroni konteinerid, nagu ka veelaused, olid leiutatud ja toodetud asutamiseks teistel planeetidel. Konteineris kasvas laboris disainitud Fibroni kultuur, mis sünteesiti reproduktiivset funktsiooni manipuleerides nelja erinevat liiki kottseenest. See valge vatjas ollus sisaldas kõiki eluks vajalikke makro- ja mikrotoitaineid, samuti enamikke eluks vajalikke vitamiine. Vaid mõnda üksikut preparaati pidi juurde manustama, aga need ei olnud elutegevuses otseselt vajalikud. Tänu fibroni konteineritele ei pidanud Calysta ja tema perekond kunagi toidu otsimisele aega kulutama.” (lk 132-133)
Ja seda ei ütle mitte tegelane, vaid see on autori enda kirjeldav tekst. Et ta seal on, ei ole midagi hullu, aga hiljem korratakse juba tegelaste endi suu läbi sama asja lk 184 ja samuti lk 286. Need on muidugi ainult pisinurinad ning lugemist need takistama arusaadavalt ei hakanud.
Kui keegi kirjutab tulevikust, siis tekib ikka huvi, et milline üks või teine asi on. Nt muusika kohta saab teada midagi sellist: “Ta tellis robottakso ja läks death-hop grupi Hammer Smashed Face kontserdile, kus mängiti crashcore-techno stiilis ajaloolise bändi Cannibal Corpse kavereid.” (lk 213)
Nagu enamus ulmet toimub kuskil välismaal, on selle raamatu tegevus, pakun, et Ameerika keskne, nimedki kõlavad neil võõralt - Perry ja Payton. Kuid see ei olnud oluline, pärast katastroofi oli terve Maailm nagunii üks suur kõrb, kus toimub olelusvõitlus ellujäämise nimel. Mulle tõi see kõik meelde filmi Mad Max 2, kuigi vägivalda oli siin märksa vähem, ja ausalt öeldes, ei tundnud ka eriti puudust.
On rõõm tõdeda, et lõpuks ometi on ulmekirjanikud avastanud romaanivõistluse ja hakanud sinna oma käsikirju saatma. Juba mitmendat korda saavad nad sealt auhinnalisi kohti, nii sai ka see roman 2021. aastal esile tõstetud. Tegemist on siis korraliku ulmepõnevikuga, mis ühtepidi hoiatab tulevikus reha otsa astumast ja teisest küljest näitab, et olgu mis on, inimesed saavad hakkama.
Kommentaarid
Postita kommentaar