Stanisław Lem. Robotite muinasjutud.

jaanuar 28, 2022

Poola keelest tõlkinud Hendrik Lindepuu.

OÜ Päike ja Pilv. 2021. 272 lk.

S. Lemi (1921-2006) sünnist möödus eelmisel aastal sada aastat, et tegemist oli märkimisväärse sündmusega, tähistati seda uue raamatu väljaandmisega. Võtnud selle jutukogumiku kätte, sirvinud siit-sealt, olin natukene üllatunud, et just muinasjutud on vormiks valitud. Lem on meelde jäänud rohkem kui romaanikirjanik, aga nüüd… aga miks siis mitte seekord nii, kui sulg jookseb ja mõte lendab. Originaalis on need jutud ilmunud juba 1964. ja tuleb tunnistada, et 60ndate ajastu hõngu vohab siit raamatust vastu küll. Seda õhkkonda aitavad luua ka kenad pildid, mis on loodud eestlaste ning poolakate ühisel nõul ja jõul.

Kui nüüd žanri järgi liigitada, kuuluvad need kuusteist juttu teadusulme muinasjuttude kategooriasse, milles Lemi kohalolu on tuntav. Ta ei hakka, erinevalt nt vene ulmest, tehnoloogilist progressi ülistama või, hoidku selle eest, jahvatama mingit ideoloogiat. Masinatega on üldse nii, et nende vastu Lemil väga palju usaldust ega poolehoidu ei ole. Veel vähem leiab autor kiidusõnu inimese kohta, kohati läheb asi lausa satiiriks kätte ära. Kusjuures asjaolu, et ta oli vägagi nõudlik ka oma kolleegide suhtes, läks talle kalliks maksma, sellest on kirjutatud Wikis:

„Ameerika Ühendriikide ulmekirjanike organisatsioon Science Fiction and Fantasy Writers of America valis 1973. aastal Lemi auliikmeks, ent 1976. aastal võttis temalt selle tiitli ära Lemi märkuste tõttu kaasaegse teadusliku fantastika kohta. Tema meelest oli see halbade ideedega ja halvasti kirjutatud ning huvitatud rohkem seiklustest kui ideedest ja uutest kirjanduse vormidest. Organisatsioon pakkus Lemile tavalise liikme staatust, mille ta lükkas tagasi.”

Ideedega kostitab Lem siin raamatus küll hästi. Pigem tekkis raskusi, et lugemisega järje peale saada. Jutud võib jagada kaheks, alguses on pisut maailma loomisest, õigem oleks öelda universumi loomisest, edasi tulevad lood inimeseks olemisest. Kes on teaduses rohkem kodus, neil võis muidugi lihtne olla, aga mul oli siiski tunne, et hakka või otsima füüsika, keemia õpikuid, Mendelejevi tabelit jne. Kui tulid tegelaste nimed „Albotsiid” ja „Boreaal” mõtlesin küll, et seal on veel üks tasand, mis jääb vaateväljast kõrvale, aga konteksti kaudu sai asjadest ometi aimu. Joonealused kommentaarid oleks olnud abiks, kuid tõlge on muidugi õnnestunud. Pealegi olid lugude lõpud valdavalt positiivsed, kuningatütar abiellus väljavalituga.

Jäin veel mõtlema, et miks Lem muinasjutu vormi edasi ei arendanud. Enamasti algavad sellised lood tunnusfraasiga „Elas kord… ”, mis jõuab selleni, et kuskil oli keegi kuningas ja kuningriik. Enamasti oli ühiskond monarhia, mida valitses keegi väiklane tegelane, aga kordagi ei alanud jutt: „Elas kord peaminister, kes kuulas rahvast” vms. Aga oma valikutes on autor vaba, mis nüüd sellest enam arutleda. Samas ei ole see raamat, mida unustada lapse lugemislauale, hea muidugi on, kui ta loeks ise seda, aga kirjutatud on see pigem täiskasvanutele. Ettelugemiseks koos seletustega, koos eelneva läbi lugemisega, siis jah, võib lugeda ka teismelisele. Krista Kumberg ütleb järelsõnas, et lastele võib see kogumik anda tuult juurde, panna fantaasia tööle. Olen täitsa nõus, mul läks korra mõttelõng sõlme, kui jutt oli vee all kasutatavast kraanikausist, kuidas siis nii üldse saab? Kuid ulmes on sellised asjad võimalikud, vaja on fantaasiat.

Jäin raamatuga täitsa rahule, lugemist ja mõtlemist pakkus Lem üksjagu. Kes otsib kiiret ja hoogsat meelelahutust, võib selle riiulisse jätta, kes soovib tutvuda ühe tuntud ulmekirjaniku loomingu uue tahuga, tasub silm ning sõrm peale panna. Kõrvale oleks hea veel Ijon Tichy lugusid lugeda, aga aitab nüüd. Kas Lem kunagi veel jõuab tõlkijate huviorbiiti, näitab aeg, kuigi võiks küll. Kui juba teadusulme lainel olla, siis lõpetuseks võtan siit ühe mõtte kaasa: „Teadus seletab maailma, aga meid sellega lepitada suudab üksnes kunst.” (lk 186)