H. P. Lovecraft. Cthulhu kutse.

veebruar 10, 2022

H. P. Lovecraft.

Cthulhu kutse.

Tlk Jüri Kallas, Priit Kenkmann, Sander Kingsepp,

Mario Kivistik, Marek Laane, Eva Luts ja Silver Sära.

Viiking. 2017. 486 lk.

Oh õudust! Midagi nii jubedat ei ole siinkirjutaja ammu lugenud või kas üldse. Tegemist on Howard Phillips Lovecrafti (1890-1937) jutukoguga, ja nagu kirjutab raamatu koostaja ning mahuka järelsõna autor Raul Sulbi, on siia valitud paremik lühiproosast. Raamatu kohta palju lisada ei ole, eks seda ole juba üksjagu arvustatud samuti, teen siis lühidalt. Mul on Lovecraftiga kahetised tundmused, kui nii saab öelda. Ühtpidi ta on jube, rõve ja koletu, teistpidi ta on jälle kuidagi kaunilt kole. Pluss on muidugi see, et ta kuulub eelkõige loojutustajate kaduvasse klanni, mida omakorda toetab tema väljapeetud stiil. Samas ei ole need kujutatavad maailmad just kohad, kuhu tahaks sattuda. Piisab mõne lehekülje lugemisest, kui juba kostuvad sosinad, karjed, kriisked, kuskil midagi lehkab hingematvalt, jalge all lirtsub ja lärtsub, kõik muutub ebaloomulikuks ja kõhedusttekitavaks. Kuid seda antakse edasi lausa ladusas sõnastuses, ilmestagu seda üks näide:

„Meie silmadele avanes nii õudne vaatepilt, et ilma eelneva ettevalmistuseta oleks see võinud meid kergesti jalust rabada. Mosaiikpõrandas haigutavast nelinurksest avausest sai alguse laiade kiviastmetega trepp, mis oli nii kulunud, et selle keskosas oli moodustunud ebaühtlane kaldpind. Treppi kattis võigas inimluude kuhi. Nendel kontidel, mis veel koos püsisid, võis kõikjal märgata näriliste hambajälgi. Luustike asend väljendas kabuhirmu; nende koljud võisid kuuluda üksnes täielikult mõistuseta olenditele või primitiivsetele poolahvidele.“ (Rotid müüri taga, lk 45)

Kohati jäi mulje, et oleks võinud kirjutada lühemalt, aga tuleb arvestada, et need jutud ilmusid umbes sajand tagasi, kui lugeja ootus oli ilmselt natuke teine. Väga lähedale või siis kaugele Lovecraft ei lähe, mitmeid kordi ta ikka ütleb midagi sellist, et tal puuduvad sõnad õõva kirjeldamiseks vms, nii hoiab tekst jälle enda küljes. Kas seda õudust annabki väga lahti seletada, ega vist, mitmed tegelased kaotavad tal meelemõistuse. Iseenesest on ju jutud lihtsad, enamus kordi räägibki ta ühte lugu, oma mütoloogiat, lugu sellest, kuidas toimus kohtumine võõraga.

Lugeda oli tore, kui nii võib selle morbiidse jutukogu kohta öelda. Soovitada on keeruline, sest ulmikud on selle juba ammu oma riiulisse soetanud, ja poest seda enam saada ei ole, mille üle ei tasu ka imestada, sest tegemist on väärtkirjandusega. Nõrganärvilistel oleks ehk parem vältida, aga raudsete närvidega lugejale jälle võib liiga kaugeks jääda. Kui on olemas selline keskmine lugeja, kes läheneb raamatule eelarvamustevabalt ja avatud meeltega ega pelga närvikõdi, on raamat kindla peale minek. Pildi autor on Suzanne Sines