H. P. Lovecraft. Cthulhu kutse.

 


 H. P. Lovecraft.

Cthulhu kutse.

Tlk Jüri Kallas, Priit Kenkmann, Sander Kingsepp,

Mario Kivistik, Marek Laane, Eva Luts ja Silver Sära.

Viiking. 2017. 486 lk.

 

Oh õudust! Midagi nii jubedat ei ole siinkirjutaja ammu lugenud või kas üldse. Tegemist on Howard Phillips Lovecrafti (1890-1937) jutukoguga, ja nagu kirjutab raamatu koostaja ning mahuka järelsõna autor Raul Sulbi, on siia valitud paremik lühiproosast. Raamatu kohta palju lisada ei ole, eks seda ole juba üksjagu arvustatud samuti, teen siis lühidalt. Mul on Lovecraftiga kahetised tundmused, kui nii saab öelda. Ühtpidi ta on jube, rõve ja koletu, teistpidi ta on jälle kuidagi kaunilt kole. Pluss on muidugi see, et ta kuulub eelkõige loojutustajate kaduvasse klanni, mida omakorda toetab tema väljapeetud stiil. Samas ei ole need kujutatavad maailmad just kohad, kuhu tahaks sattuda. Piisab mõne lehekülje lugemisest, kui juba kostuvad sosinad, karjed, kriisked, kuskil midagi lehkab hingematvalt, jalge all lirtsub ja lärtsub, kõik muutub ebaloomulikuks ja kõhedusttekitavaks. Kuid seda antakse edasi lausa ladusas sõnastuses, ilmestagu seda üks näide:

„Meie silmadele avanes nii õudne vaatepilt, et ilma eelneva ettevalmistuseta oleks see võinud meid kergesti jalust rabada. Mosaiikpõrandas haigutavast nelinurksest avausest sai alguse laiade kiviastmetega trepp, mis oli nii kulunud, et selle keskosas oli moodustunud ebaühtlane kaldpind. Treppi kattis võigas inimluude kuhi. Nendel kontidel, mis veel koos püsisid, võis kõikjal märgata näriliste hambajälgi. Luustike asend väljendas kabuhirmu; nende koljud võisid kuuluda üksnes täielikult mõistuseta olenditele või primitiivsetele poolahvidele.“ (Rotid müüri taga, lk 45)

 

Kohati jäi mulje, et oleks võinud kirjutada lühemalt, aga tuleb arvestada, et need jutud ilmusid umbes sajand tagasi, kui lugeja ootus oli ilmselt natuke teine. Väga lähedale või siis kaugele Lovecraft ei lähe, mitmeid kordi ta ikka ütleb midagi sellist, et tal puuduvad sõnad õõva kirjeldamiseks vms, nii hoiab tekst jälle enda küljes. Kas seda õudust annabki väga lahti seletada, ega vist, mitmed tegelased kaotavad tal meelemõistuse. Iseenesest on ju jutud lihtsad, enamus kordi räägibki ta ühte lugu, oma mütoloogiat, lugu sellest, kuidas toimus kohtumine võõraga.

 

Lugeda oli tore, kui nii võib selle morbiidse jutukogu kohta öelda. Soovitada on keeruline, sest ulmikud on selle juba ammu oma riiulisse soetanud, ja poest  seda enam saada ei ole, mille üle ei tasu ka imestada, sest tegemist on väärtkirjandusega. Nõrganärvilistel oleks ehk parem vältida, aga raudsete närvidega lugejale jälle võib liiga kaugeks jääda. Kui on olemas selline keskmine lugeja, kes läheneb raamatule eelarvamustevabalt ja avatud meeltega ega pelga närvikõdi, on raamat kindla peale minek. Pildi autor on Suzanne Sines




Kirjakoi





Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Kujutis
LV 15. Raamat, mis on hetkel koolis kohustuslik, AGA siis ei olnud, kui sina koolis käisid. (V klass) Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks. Eesti Päevaleht. 2008. 176lk. Kurb, aga seikluslik ja pinev oli lugeda lapsepõlvest, mida meenutab oma esimeses raamatus Ivar Soopan (s.1971). Lugemist alustasin järelsõnast ja juba siis oli selge, et see saab olema üks lugu laadis a-la "Pal tänava poisid". Suures osas autobiograafiline raamat räägib 10-14 aastatse poiste elust Viljandimaal 1980ndate alguses. Kaks peategelast, Jan ja Villu, satuvad kohaliku tiigi ääres õngitsedes mõttele, et tuleks ehitada parv, millega sõita tiigi keskel asuvale saarele. Nii kujunebki esimene osa raamatust parve ehitamisele, kamba kokkuajamisele, ja kus juba kellelgi huvitav on, sinna tekib kadestajaid. Tekib väike sõda naaberasula poistega, mida ilmekalt kujutab ka Ott Valliku kaanepilt. Teises osas suvised seiklused jätkuvad. Kaks kampa panevad end maksma kuival maal. Kõik läheb Janil h...
Lisateave

Jüri Tuulik. Vares.

Kujutis
LV 10. Raamat, mida pidid koolis kohustusliku kirjandusena lugema, aga mille sisust ei mäleta sa enam õhkagi (või mäletad väga halvasti) Jüri Tuulik. Vares. LR 49-51. Perioodika. 1979. 128lk. Ei meenu, mis klassis seda lugama pidi, aga loetud ta igatahes sai. Sisust pole kohe üldse midagi meeles. Ainus pidepunk on kaanepilt, kuid seegi ei kuulu mitte LR sarjale, vaid 1983. aasta väljaandele, mille kujundas, vaatasin internetist järele, Uno Roosvalt. Unustamine, ilmselt see on paratamatu, et mõned raamatud lihtsalt satuvad selle hõlma varju, no mis parata. Kuid „Vares” räägib Abruka saarel elavast poisist, kes kasvatab üles metsast leitud varesepoja. Mardu, nii on poisi nimi, kasvab koos ema ja vanaemaga. Kas täiskasvanud käituvad alati täiskasvanulikult, kui vaadata elu läbi lapsesilmade? Vaevalt. Suhted kasuisaga, kes aeg-ajalt pummeldad, see paine käib läbi terve romaani kui jahe Golfi hoovus. Seda enam, et on nõukaaeg, oi jahh! Saaremaa pealinn ei ole Kuressaare, vaid hoopis ...
Lisateave

Giovanni Boccaccio. Dekameron.

Kujutis
VV. Giovanni Boccaccio. Dekameron.  Tlk Johannes Semper.  Eesti Riiklik Kirjastus.  1957. 688lk. Suurem kriisiaeg hakkab küll ümber saama, kuid koduse riiuli manu on ikka tore kiigata. Mõtlesin jah, et kui ma nüüd ka ei loe seda raamatut, siis ta jääb jälle seisma aaastate takka. „Dekameroni” taustaks on 1348. aastal Itaalias levinud katkulaine. Kümme jutustajat pagevad Firenze lähedale lossi, et kümne päeva jooksul rääkida üksteisele lohutuseks lugusid. Kokku saab jutte ei rohkem ega vähem kui sada. Millest raamat räägib, polegi lihtne vastata. Kõige lühem vastus on – armastusest. Giovanni Boccaccio (1313-1375) elas ja kirjutas oma ajastust, milleks oli renessanss. Eks see epohh jättis oma jälje ka tema loomingusse. Võib öelda küll, Boccaccio Muusa näikse olevat kohati lausa amoraalne Amor. Nt kuuenda päeva kuuendas novellis on üks selline stseen, kus abikaasa kohtub oma armukesega: „Seejärel astusid nad tuppa, keerasid ukse lukku ja Lambertuccio hakkas da...
Lisateave