Arto Paasilinna. Tule taevas appi.

veebruar 13, 2022

Tlk Kadri Jaanits.

Tänapäev. 2010. 172 lk.

Arto Paasilinna (1942-2018) oli viljakas soome kirjanik, kelle kontol on üle kolmekümne romaani, millest mõned on ka eesti keelde tõlgitud. „Tule taevas appi“ ilmus esmakordselt juba aastal 1980 ning kuulub oma tegumoelt sotsiaalse ulme valdkonda. Raamat räägib elust pärast surma, jutt on teispoolsusest, mille käigus avanevad lugeja ees mitmed uued vaatenurgad.

Peategelaseks on ajakirjanik, kes unustab end tänaval vaatama naisterahva jalgu ning jääb auto alla. Järgmisel hetkel on ta surnud ja seisab oma elutu keha kõrval, saamatu aru, mis õigupoolest juhtus. Edasi võtavad sündmused ootamatuid pöördeid, ja nii avastab too ajakirjanik, et ta ei ole seal teispoolsuses sugugi üksi, samas omandab ta võime lugeda elavate mõtteid.

„Ilus moodsalt riides noor proua tuli turult, kotid värsket köögivilja täis. Ta jättis täiesti meeldiva inimese mulje, aga tule taevas appi, mis tal mõttes mõlkus: „Homme ostan uue rinnahoidja. No küll need kotid on rasked, ükskord ma veel Erkkist lahutan, kui lapsed suureks saavad. Miks see foor alati punast näitab, küllap mehed seal nuppe vajutavad. Õnneks ei ole mul tagumikul tselluliiti, õel on ja veenilaiendid. Kui ema ootamatult sureks, oleks metsik minna näiteks Kreekasse litsiks. Mis see Erkki asi oleks. Õigupoolest oleks toredam, kui Erkki sureks ja teeks seda kohe, mitte alles siis, kui ta kuuskümmend saab. Mis kasu on sellisest, kes alles pensionile jäädes sureb. Mina ei viitsi küll õhtul sauna pesta.“ (lk 39-39)

Ilmselt ma ei saa nüüd mõnda aega prouasid päris sama pilguga vaadata kui varem, aga lohutan end sellega, et see oli Soomes ja kaugel 80ndatel. Kui juba ajas tagasi minna, siis nendib autor ühe kõrvaltegelase kaudu sedagi, et vaimude riigis on negatiivsete suurkujude elu tehtud päris kibedaks.

„Põrgut ega taevast põle ma siin näinud ja Jumalast põle miskit kuulnud, aga seda olen pannud tähele, et halbu inimesi siin vaevatakse ja sellega on sotid selged. Olen saanud teada, et näiteks Hitlerit vaevatakse nii, et tal ei ole hetkegi rahu, aina on keegi kimpus.“ (lk 56)

Lugesin kunagi ühte arvustust lehesabast, ei mäleta enam kelle sulest ja mis raamatu kohta see käis, vaadeldi igatahes luulekogu. Seal öeldi, et on olemas kahte sorti autoreid, ühed on sõnumitoojad, teised tegelevad vormi viimistlemisega. Paasilinna ei ole eriti vormivirtuoos, tema lause on lihtne, selge ja arusaadav ka lihtlugejale, nagu mina olen. Kuid sõnumit kannab autor küll mitme raamatu jagu. Võib-olla enim üllatas see surnud kirjanike kokkutulek, millest ta kirjutas väga innukalt. Juba siis muretseti väikese keele allajäämist inglise keelele, aga Soome suurust arvestades oli see küll üsna kummaline oletus. Veel saavad oma koosa siin alkoholism ja lihtsalt rumalad ning väiklased inimesed. Kogu selle teises ilmas pendeldamise käigus hargneb ka väike romantiline liin, mis lisab raamatule toonust.

Eks ta selline maailmaparandajalik raamat on, kõlama jääb mõte, et tuleb ikka nii elada, et ei oleks häbi piinlikult elatud aastate pärast. Kui millestki puudust tundsin, oli selleks järelsõna, milles autorit oleks tutvustatud. Mõni toimetaja või keegi oleks ju võinud üht-teist kirja panna. Tõlge on muidugi kordaläinud, patt oleks nuriseda. Raamat pani mõtlema ja nalja sai ka.