Stanley G. Weinbaum. Planetaarsed lood.

märts 12, 2022

Stanley G. Weinbaum.

Planetaarsed lood.

Tõlkinud Kristjan-Jaak Rätsep.

Gururaamat. 2021. 400 lk.

Jüri Kallas ning Joel Jans on ka varem jutukogusid välja andnud. Eelmine kogumik, „Läbi valu ja vaeva“ ilmus juba 2020. Ühe toreda jutuga oli seal esindatud keegi ameeriklane Stanley Grauman Weinbaum (1902-1935). Antud jutukogu pakub võimaluse tutvuda autori teadusliku ulme selle küljega, milles rõhk on sõnal kosmos.

„Veenus, kus Pat oli sündinud, oli piisavalt kentsakas planeet oma kitsa asustamiskõlbliku hämarikutsooni, elust pulbitsevate Kuumade Maade ja müstilise pimeda poolega, ent see oli siiski Maa kaksikõde.

Marss, tõeline kõrbeplaneet suure dekadentliku tsivilisatsiooniga oli Veenusest veidram, aga siiski mitte täielikult võõras. Jupiteri kuudel elasid pentsikute väikeste maailmade võõrad olendid ja külma Titani, mis tiirles Saturni ümber, asustasid fantastilised olendid, kes olid sündinud tollesse metsikusse ning jäisesse maailma.

Aga Uraan oli suur planeet, mitte rohkem kui poolvend väikestele sisemaailmadele ja vähem kui nõbu tillukestele kaaslastele. See oli müstiline, seostamatu, võõras. Mitte keegi polnud kunagi tõstnud oma jalga suurele planeedile peale ulja Youngi ja tema meeste, aga see oli toimunud nelikümmend aastat varem.“ (lk 248-249)

Jah, need kümme lugu kulgevad küll tuttavas päikesesüsteemis, kuid lugedes pidi arvestama ikka sellega, et need on kirjutatud eelmise sajandi 30ndatel. See oli aeg, kui sai avaldada jutte, kus igal planeedil oli hingamiskõlbulik atmosfäär. Algul olin veidi hämmingus sellisest tõigast, aga harjusin õige pea. Oma nägemuses viisin tegevuse kuskile Kambodža džunglisse, sest nii tundus maailm kuidagi loomulikum. Mis aga kõige enim üllatas ja positiivselt, olid maavälised olendid, keda autor kujutas küll roomavate, hallutsinatsioone tekitavate või lendavatena. Arvata võib, et tal oli sama lõbus neid kirjutada, kui mul lugeda.

Lemmikjuttu on keeruline nimetada, kuna nad kipuvad omavahel natuke sassi minema, süžeed ei olnud ju keerulised, pigem lihtsad, et mitte öelda aimatavad. Tegelased olid see eest lahedad, seiklejad, avastajad. Ja need naised… Kas tüdruk võib poisi hüljata, kuna viimane suudleb rohmakalt? Võib. Üleüldse, mis on üks päikesesüsteem, aga vot naisterahva hing, see on juba müstika. Kuid lugeda oli küll mõnus seda pulpulmet, nagu seiklusjutte nimetatakse. Loodetavasti ilmub ka kolmas osa, mille lubadus tagakaanel välja antakse.