Ray Bradbury. Linn.

 

                                                    



Ray Bradbury. Linn.


On käputäis kirjanikke, kelle kohta saab öelda, et nad oleksid nagu kuskilt teiselt planeedilt. Tegelikult nad on ikka siitsamast Maalt, kuid nende looming lihtsalt tundub sedavõrd eristuv teistest, pakub elamusi, tabab midagi olulist, teeb asju isemoodi huvitavalt... Kindlasti esineb ka parimatel nõrgemaid ja samuti tugevamaid sooritusi, aga nii on see ikka olnud ja jääb ka edaspidi olema. Üksjagu oleneb asi mõistagi vastuvõtjast, maitsest jne. Ent Ray Bradbury avastamisega läks mul sedasi, et kohe esimene lugu (Kõuekõmin) sattus olema selline litakas, et olin tükk aega pärast lugemist heas mõttes oimetu. 

Jutt "Linn" võiks ka kuuluda sinna Marsi kroonikate lähedale, kuigi sündmuskohaks on planeet Taollane. Kunagi ammu, 20 000 aastat tagasi elasid seal pärismaalased, keda külastasid hoolimatud inimesed, kui nakatasid kohalikud ohtliku viirusega. Kättemaksuks ehitati linn, mis võtaks uuesti saabuvad inimesed vastu "paremini" ettevalmistunult kui esimesel korral. Jutt algabki sealtmaalt, kui raketiga saabub ekspeditsioon avastama võõrast kohta ning Linn taas ellu ärkab. 

Vähesega olulise ära ütlemine, see on lühiproosa luksus. Bardbury jutt võiks olla hoiatus tulevastele põlvedele, kuni ei ole veel hilja. Oma sigatsemistega on valge mees palju häda ja viletsust korda saatnud. Ühel päeval võib karmavõlg võtta oma. Jutt on meisterlik, algus vähe loid ja siis järjest kerib ja kerib. Ulmebiblio andmetel on see kunagi ilmunud ajalehes  Tallinna polütehnik ja ajakirjas Pioneer ka, otselink veebis puudub, aga ma lugesin seda raamatust "Kaleidoskoop" (Varrak, 2000) Mario Kivistiku tõlkes. Üksvahe olin kosmoseulmest sedavõrd lummatud, et hakkasn kuulama youtube lehelt muusikat, mille žanrimääratlus on "Space rock". Selle alla mahub päris palju erinevat kraami, alates psühhedeelisest muusikast ja lõpetades instrumentaalpaladega. Lõpetan ka selle postituse ühe loo jagamisega,  Los Natas - Brisa Del Desierto. Peaks hispaania keelest tõlgituna olema "Kõrbetuul", kuid selle jutu meeleolu tõi mulle meelde just selle loo. 



Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Kujutis
LV 15. Raamat, mis on hetkel koolis kohustuslik, AGA siis ei olnud, kui sina koolis käisid. (V klass) Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks. Eesti Päevaleht. 2008. 176lk. Kurb, aga seikluslik ja pinev oli lugeda lapsepõlvest, mida meenutab oma esimeses raamatus Ivar Soopan (s.1971). Lugemist alustasin järelsõnast ja juba siis oli selge, et see saab olema üks lugu laadis a-la "Pal tänava poisid". Suures osas autobiograafiline raamat räägib 10-14 aastatse poiste elust Viljandimaal 1980ndate alguses. Kaks peategelast, Jan ja Villu, satuvad kohaliku tiigi ääres õngitsedes mõttele, et tuleks ehitada parv, millega sõita tiigi keskel asuvale saarele. Nii kujunebki esimene osa raamatust parve ehitamisele, kamba kokkuajamisele, ja kus juba kellelgi huvitav on, sinna tekib kadestajaid. Tekib väike sõda naaberasula poistega, mida ilmekalt kujutab ka Ott Valliku kaanepilt. Teises osas suvised seiklused jätkuvad. Kaks kampa panevad end maksma kuival maal. Kõik läheb Janil h...
Lisateave

Jüri Tuulik. Vares.

Kujutis
LV 10. Raamat, mida pidid koolis kohustusliku kirjandusena lugema, aga mille sisust ei mäleta sa enam õhkagi (või mäletad väga halvasti) Jüri Tuulik. Vares. LR 49-51. Perioodika. 1979. 128lk. Ei meenu, mis klassis seda lugama pidi, aga loetud ta igatahes sai. Sisust pole kohe üldse midagi meeles. Ainus pidepunk on kaanepilt, kuid seegi ei kuulu mitte LR sarjale, vaid 1983. aasta väljaandele, mille kujundas, vaatasin internetist järele, Uno Roosvalt. Unustamine, ilmselt see on paratamatu, et mõned raamatud lihtsalt satuvad selle hõlma varju, no mis parata. Kuid „Vares” räägib Abruka saarel elavast poisist, kes kasvatab üles metsast leitud varesepoja. Mardu, nii on poisi nimi, kasvab koos ema ja vanaemaga. Kas täiskasvanud käituvad alati täiskasvanulikult, kui vaadata elu läbi lapsesilmade? Vaevalt. Suhted kasuisaga, kes aeg-ajalt pummeldad, see paine käib läbi terve romaani kui jahe Golfi hoovus. Seda enam, et on nõukaaeg, oi jahh! Saaremaa pealinn ei ole Kuressaare, vaid hoopis ...
Lisateave

Mihhail Bulgakov. Koera süda.

 Mihhail Bulgakov. Koera süda. Vene keelest tõlkinud Maiga Varik. Prioodika. 1988. 72 lk. Jutustuses "Koera süda" on nii reaalset kui ebareaalset, nii ajaloolist kui kaasaega kandunud ainest, kuid kõige enam on seal satiiri valitseva korra kohta 20. sajandi alguse Venemaal.  Professor Filipp Filippovitš Preobraženski tegeles Moskvas oma suures korteris inimeste ravimisega. Kõrvalprojektina hakkas ta uurima, kuidas on võimalik läbi viia noorendamine. Leidnud tänavalt hulkuva peni ja saanud äsja surnud mehe keha, siirdas ta viimase ajuripatsi ning munandid koerale ning jäi ootama katse tulemusi. Opereeritu ehk Šarikov ärkab imekombel ellu, moondub pikapeale meheks, suudab öelda iseseisvalt "alakahil", aga tulemus ei vasta just päris sellele, mida oodati.  Ühes liinis kulgev jutt kandub vahepeal üle professori abilise päevikusissekannetele, kus aastaarvuks on märgitud 1924. Ma ei ole küll Venemaa ajaloos väga kodus, aga see pidi olema ikka üsna pöörane aeg. Vana "...
Lisateave