Oscar Wilde. Canterville`i lossi vaim.

 


On 19. sajandi lõpp, kui Ameerikast saabub Inglismaale minister Hiram B. Otis. Tal on kaasas pere ja ta soovib osta Canterville`i jahilossi. Müügitehingu ajal teda küll hoiatatakse, et lossis elab juba kolmsada aastat vaim, kes hirmutab inimesi, kuid Otis nõustub maja ostma koos mööbli ja kummitusega. Juba esimesel õhtul avastab uus pererahvas kamina juurest põrandalt verepleki. Teenijanna sõnul tappis sir Simon de Canterville 1575. aastal seal oma abikaasa, elas pärast seda veel üsna pikalt, kuni jäi teadmata kadunuks. Arvatakse, et tema hing ei ole rahu saanud ja tekitab lossis... ebameeldivusi. Värsked majaomanikud pesevad pleki põrandalt, aga et see järgmisel hommikul taas ilutseb sama koha peal, hakkab pererahvas selle vastu huvi tundma. Kuidas on võimalik, et lukustatud tuppa keegi sisenes ja seal vabalt tegutseda sai? Ameeriklased ei usu vaimudesse, aga sündmuste edaspidine käik ei jäta neile ka kaksipidi arvamuseks ruumi.

Kummaline küll, aga ma ei olnudki varem seda lugu lugenud, samas on see tuttav jutt ja hiljem meenus, et olen raadiost kunagi kuulnud, mõni koht tuli päris tuttav ette. Oscar Wilde oma tuntud headuses ei vea ka selle looga lugejat alt - julgen kinnitada, et tegemist on suurepärase looga. Kas see just tekitab hirmu, ei usu, gooti õudus on pigem leebem kraam. Üleüldse ei olnud ju hirmutamine siin keskne teema. Piisab sellest, kui tsiteerida peretütre Virgina ja viirastuse vestlust (allpool), et saada aru suuremast tähendusest. Ja väiksemad naaklemised uue ja vana vahel lisavad vaid vürtsi.

"Jah. Surm on nii ilus. Lamada pehmes pruunis mullas, pea kohal tuules õõtsuv rohi, ning kuulata vaikust. Olla eilse ja homseta. Unustada aeg, unustada elu, lebada rahus. Sina saad mind aidata. Sina võid avada minu ees Surma maja väravad, sest sinuga on alati Armastus. Ja Armastus on Surmast tugevam." 


Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Kujutis
LV 15. Raamat, mis on hetkel koolis kohustuslik, AGA siis ei olnud, kui sina koolis käisid. (V klass) Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks. Eesti Päevaleht. 2008. 176lk. Kurb, aga seikluslik ja pinev oli lugeda lapsepõlvest, mida meenutab oma esimeses raamatus Ivar Soopan (s.1971). Lugemist alustasin järelsõnast ja juba siis oli selge, et see saab olema üks lugu laadis a-la "Pal tänava poisid". Suures osas autobiograafiline raamat räägib 10-14 aastatse poiste elust Viljandimaal 1980ndate alguses. Kaks peategelast, Jan ja Villu, satuvad kohaliku tiigi ääres õngitsedes mõttele, et tuleks ehitada parv, millega sõita tiigi keskel asuvale saarele. Nii kujunebki esimene osa raamatust parve ehitamisele, kamba kokkuajamisele, ja kus juba kellelgi huvitav on, sinna tekib kadestajaid. Tekib väike sõda naaberasula poistega, mida ilmekalt kujutab ka Ott Valliku kaanepilt. Teises osas suvised seiklused jätkuvad. Kaks kampa panevad end maksma kuival maal. Kõik läheb Janil h...
Lisateave

Jüri Tuulik. Vares.

Kujutis
LV 10. Raamat, mida pidid koolis kohustusliku kirjandusena lugema, aga mille sisust ei mäleta sa enam õhkagi (või mäletad väga halvasti) Jüri Tuulik. Vares. LR 49-51. Perioodika. 1979. 128lk. Ei meenu, mis klassis seda lugama pidi, aga loetud ta igatahes sai. Sisust pole kohe üldse midagi meeles. Ainus pidepunk on kaanepilt, kuid seegi ei kuulu mitte LR sarjale, vaid 1983. aasta väljaandele, mille kujundas, vaatasin internetist järele, Uno Roosvalt. Unustamine, ilmselt see on paratamatu, et mõned raamatud lihtsalt satuvad selle hõlma varju, no mis parata. Kuid „Vares” räägib Abruka saarel elavast poisist, kes kasvatab üles metsast leitud varesepoja. Mardu, nii on poisi nimi, kasvab koos ema ja vanaemaga. Kas täiskasvanud käituvad alati täiskasvanulikult, kui vaadata elu läbi lapsesilmade? Vaevalt. Suhted kasuisaga, kes aeg-ajalt pummeldad, see paine käib läbi terve romaani kui jahe Golfi hoovus. Seda enam, et on nõukaaeg, oi jahh! Saaremaa pealinn ei ole Kuressaare, vaid hoopis ...
Lisateave

Mihhail Bulgakov. Koera süda.

 Mihhail Bulgakov. Koera süda. Vene keelest tõlkinud Maiga Varik. Prioodika. 1988. 72 lk. Jutustuses "Koera süda" on nii reaalset kui ebareaalset, nii ajaloolist kui kaasaega kandunud ainest, kuid kõige enam on seal satiiri valitseva korra kohta 20. sajandi alguse Venemaal.  Professor Filipp Filippovitš Preobraženski tegeles Moskvas oma suures korteris inimeste ravimisega. Kõrvalprojektina hakkas ta uurima, kuidas on võimalik läbi viia noorendamine. Leidnud tänavalt hulkuva peni ja saanud äsja surnud mehe keha, siirdas ta viimase ajuripatsi ning munandid koerale ning jäi ootama katse tulemusi. Opereeritu ehk Šarikov ärkab imekombel ellu, moondub pikapeale meheks, suudab öelda iseseisvalt "alakahil", aga tulemus ei vasta just päris sellele, mida oodati.  Ühes liinis kulgev jutt kandub vahepeal üle professori abilise päevikusissekannetele, kus aastaarvuks on märgitud 1924. Ma ei ole küll Venemaa ajaloos väga kodus, aga see pidi olema ikka üsna pöörane aeg. Vana "...
Lisateave