Siim Veskimees. Inimesed, jumalad ja deemonid.

 

Siim Veskimees. Inimesed, jumalad ja deemonid.

Fantaasia.

2024. 416 lk.

Veskimees on küll palju kirjutanud, aga ega ma teda veel seepärast eriti lugenud ei ole. Proovisin ta viimast jutukogu ja tuleb tunnistada, et üllatusin positiivselt. Eks siin oli neid kohti ka, kus kippus venima, kuid kellel ei oleks. Lühidalt siis on kaante vahel üheksa pala, mõni neist jutu, mõni lühiromaani mõõdus. Kaheksa lugu on ilmunud varem kas Algernoni lehel veebis või mõnes Täheaja kogumikus ja üks isegi Loomingus (2019/5). Esimene jutt ilmus juba 2012 ning viimase puhul mainitakse suisa esmailmumist. Nii et rohkem kui dekaadi jagu materjali siin kena kaanega raamatus koos püsib, ja pildi autoriks on Liis Roden.

Muidugi võtab Veskimees suurelt ette, ikka kosmos, tulevik, teised planeedid, paralleelmaailmad ja tulnukad. Lemmikvõte on erineval tasemel tsivilisatsioone kokku panna, vaadata, mis välja kukub. Esmamulje oli, et selle panoraamtehnika juures jääb inimene kuskile varju, et Veskimees on pigem füüsik kui lüürik. Pöörased seiklused ja ohtralt märulit, kes neid suudaks lahuta... Aga siis oli kaks sellist lugu "Ajakapsel avanes" ja "Vaikne deemon", mis oleks nagu kellegi teise kirjutatud. Jah, sotsiaalse närvi tuksed ei ole Veskimehele võõras teema, nagu ka erootika, millel on samuti tema loomes oma koht olemas. Mida rohkem ma lugesin, seda enam hakkas juttudest läbi kumama see sama maailm, kus elame praegu. Ja tulnukad, kui nad olid halvad, siis kippusid viirastuma nende taga venelased. Eks see geopoliitiline olukord mõjutab hetkeseisu ka mõneti. Kuskilt käis isegi läbi sõna idaplokk, no mis sa oskad kosta. Aga venelaste juures ei saa ka ainult halba esile tuua. Ma loodan küll, et ühel päeval saab rääkida vene ulmest enne ja pärast, aga see selleks. Strugatskite mõju on Veskimehel ju lausa käegakatsutavalt tuntav "Kerge on olla jumal" viitab juba pealkirjaga ning lugu "Kuest" ei ole ju midagi muud kui jutustuse "Väljasõit rohelisse" paroodia. Mõjutusi oli ilmselt veel, nt Arthur C. Clarke`i mainib minajutustaja juba teises jutus ning suurem ulmefänn leiaks kindlasti veel midagi.

Mis puutub tulevikku, siis väga optimistlik Veskimees selle suhtes ei ole, olgu või 70 000 aastat mööda läinud, inimene jääb ikka inimeseks. Kuid lugeda oli tore, natuke harjumist algul tahtis, et autori rütmi sisse elada ja siis läks juba kergemalt. 

Lõpetuseks üks koht, mis veidi äratundmist pakkus.

"Ta võttis ühelt kannult paksu katte ja valas endale suurde tassi tumedat auravat jooki. Maria teadis, et see pidi olema unh - natuke magus ja natuke kibe, algselt Küdru poolsaarelt - või pigem subkontinendist - lõunas asuval suuremal mandril kasvanud taime ubadest valmistatud leotis, mille hommikusöögi juurde tarvitamise kombe oli juurutanud peamiselt Ännuf ainuisikuliselt. Unh oli koore ja meega väga hea, nii et Maria leidis end taas tahtmatult neelatamas. Ta võitles endaga tervelt viisteist sekundit, siis andis alla ja istus diivanile, kus maganud oli, imperaatori vasakul käel." (lk 376)

BAAS