Arthur C. Clarke. Delfiinide saar.
Avaldada romaan ajalehes, see võis olla omal ajal ikka päris julge ettevõtmine. Kuid noorteleht Säde sai sellise julgustükiga hakkama. See ilmus küll kaks või kolm korda nädalas, aga kes siis viitsis oodata, millal saaks edasi lugeda. Nüüd, pool sajandit hiljem on digitaalselt palju lihtsam selle jutuga tutvuda. Kuigi möönan, et natuke tahtis Digari keskonnas kohanemine harjumist, kuid tegelikult oli seal uue lehe keeramine väga lihtne. Mis siiski ei tähenda, et ma ühe istumisega oleksin kohe need 38 osa järjest läbi lugenud. Läks ikka päris mitu õhtut ja vahepeal lugesin teisi asju ka.
Kuid noorteromaan "Delfiinide saar" on tõsiselt võetav poistekas. Johnny oli keerulise lapsepõlvega kutt. Varakult kaotas ta oma vanemad ning pidi elama tädi juures, kus temasse just hästi ei suhtutud. 16 aastaselt läheb Johnny kodu lähedale hulkuma, istub salaja võõrasse amfiibsõidukisse, mis viib ta kodust kaugele ja satub seejärel õnnetusse. Keset merd ja ookeani jäetakse vesiveok maha, meeskond lahkub, kuid Johnny leiavad delfiinid, kes aitavad ta saja miili kaugusele saarele. Pärast reisiväsimusest toibumist avastab peatelane end saarelt, kus, oh üllatust, uuritakse delfiine. Professor Kazan teeb juba aastatid katseid, et leida nende veeloomadega ühist keelt. Ja siis saabub eikusagilt poiss, kes suudab mängleva kergusega saavutada delfiinidega kontakti. Muidugi loodab Johnny, et teda kunagi tagasi ei saadetaks ja algab toimetusi täis periood, kui tuleb jõuda selgusele, mis on elus edasijõudmiseks tähtis.
Küll oleks tahtnud seda romaani lugeda kuskil põhikoolis, aga no mis teha. Clarke oleks võinud ühte kõrvalliini veel edasi arendada. Nimelt teadsid delfiinid rääkida, et kunagi ammu olevat ufo vms alla kukkunud, aga keegi ei tea enam täpselt kus. Miskipärast jätab autor selle teema pooleli. Muidu täitsa lahe noortekas kirjanikult, kes on avaldanud ikka väga suuri teoseid. Lugemist ei kahetse.
Kommentaarid
Postita kommentaar