Dmitri Bilenkin. Nähtav pimedus.
Noobel oleks kõlada inglispäraselt ja öelda, et see jutt kuulub SF alla ehk on science fiction, kuid eesti keeles võib ka nimetada seda teadusulmeks. Juhtub siin jutus nii, et minajutustaja saabub rongiga kuhugi kolkasse ja tahab sõpra külastada. Et mitte ringiga minna, läheb ta üle põllu, aga et on sügis, pime, märg ja porine, jõuab ta oma teguviisi juba kahetsema hakata, kui korraga keegi võõras pakub talle ootamatult abi. See abi seisneb siis selles, et tundmatu pakub prille, millega on võimalik pimedas näha. Uus ja värske pilk, mis läbi prillide avaneb, paneb minajutustaja kahtlema, kas ta mitte hulluks pole läinud.
Nende vanade juttudega (esmatrükk 1959) tuleb muidugi arvestada, et konteks oli hoopis midagi muud, ajastu teine kui praegu. Üritaks keegi täna kirjutada ööbinoklist, peaks ta seda tegema ikka väga rajult. Natuke liiga inseneri heietuseks kiskus jutu teine pool, lugu oli kuidagi vähevõitu. Iseenesest saan aru, et omal ajal võis see päris võõrastav olla, ja raadiolainete nägemine näis huvitav praegugi, kuid lool nappis liha luudel, kui nõnda saab öelda. Aga noh, omas ajas, miks mitte, võis ju mõnes lugejas füüsikahuvi äratada, samas on pealkiri jutul täitsa nitsevoo.
"Me näeme ümbritsevaid esemeid ainult sellepärast, et nad peegeldavad valgust. Päikese loojumine tähendab meile pimeduse saabumist. Kes aga mõtleb, et öö saabumisega kustub igasugune valgus, see eksib. Kivi, puu, metall - kõik need ained helendavad, ja igaüks isemoodi. Nad saadavad välja pikalainelisi infrapunaseid kiiri, mis asuvad spektris vahetult punase kõrval. Neid nimetatakse ka soojuskiirteks. Mida kõrgem on keha temperatuur, seda tugevam on infrakiirgus. Tavalise elektrilambi spektris näiteks moodustab nähtav valgus ainult viis protsenti. Ülejäänud 95% langeb infrapunaste kiirte arvele, ja nemad kuumendavadki pirni niivõrd, et seda on võimatu puudutada."
Kommentaarid
Postita kommentaar