Oskar Kruus. Pulmaväravad.

 

Mäelätte Meeta läheb mehele. Jah, pruut on igati niks ja naks, lahke loomuga, küps nagu ladvaõun, ei ta pelga tööd ja kaasavara jagub samuti piisavalt. Ainult et see va peigmees on vähe kiduravõitu. Võib siis alevi rätsep talutütrele olla paslik paariline. Aga eks natuke kiire on ka juba selle asjaga ning väga valida samuti pole. Ajad on isegi keerulised. Lehes kirjutatakse, et Vares saanud võimule, prantslased kaotanud lahingu, aga armastuses ja sõjas olla kõik lubatud, nii et...

Kuid jutus figureerib ka Lennart e Lennu, karjapoiss, kes hakkab hoolsalt ja salaja ehitama kaskedest väravat, et pulmalised sealt läbi saaks sõita ja pruudiluna maksta. Värav saab valmis, aga rongkäiku ei tule. Juhtunud siis kohutav õnnetus, tuldud punaste lippudega nurga tagant äkisti välja, nii et hobu läinud peruks ja peig kukkus vankri alla. See lõikas kui noaga kogu ürituse meeleolu läbi. Ja kui palju vaeva sai nähtud, kõik need vorstid, süldid tehtud ja äkki nõnda. Lennul oli väike sümpaatia Meeta suhtes ka, kui seda vanuse- ja klassivahet ainult ei oleks segamas. Korra võttis juba naine poisi endale küljesoojendajaks lakas, aga siis tulid teised poisid ja rikkusid kõik ära. Aga need õhkamised, need ju jäid Lennut vaevama.

Vahelduseks on täitsa tore lugeda sellist, mis ta siis on, psühholoogiline realism või külarealism ega see polegi oluline. Arvata võib, et autor oma lapsepõlvest midagi läbi kirjutab. Lõuna-Eesti olustikku justkui oleks, otsekõnes murrab murretki sisse, kuid lugeda oli ütlemata kerge. Loomulikult hästi kirjutatud, mul hakkas kohe film silme ees jooksma, tegelased ärkasid ellu ja võib-olla elavad siiamaani.