Ilmar Raamot. Mälestused.



Ilmar Raamot. Mälestused. Varrak. 2013. 768lk.

Ilmar Raamot (1900-1991) oli välisEestlane. Rõhk olgu sõnal eestlane, peale selle oli ta ka agronoom, poliitik, kahe poja isa ja abikaasa oma naisele. Mälestused, mis paguluses kirjutatud, algavad 1911. aastal Tartu Reaalkooli astumisega ja lõppevad 1944. aastal Saksamaale põgenemisega. Sellesse vahemikku langes nii esimese Eesti Vabariigi tõus kui ka langus.

Ajalooga juba on kord sedasi, et kui keegi sellest kirjutab, siis on see ikka nagu elevandi kompamine pimedas toas, kus igaühel on olnust oma nägemus. Ilmar Raamot on ikka üüratu töö ära teinud, ja milline mälu tal veel pidi olema. Ainuüksi nimederegister võtab enda alla üle seitsme lehekülje. Kui nt Ivan Orava jutu järgi oli Konstatin Päts suur ja õilis tegelane, siis Raamot räägib 1934.a 12. märtsi riigipöördest ja sellele järgnevast nn vaikivast ajastust nii, et Pätsi aktsiad mu silmis kolinal kukkusid.

Poliitikale on Raamot ohtralt ruumi andnud. Veider, et ta oma isiklikust elust rääkides jääb üsna napisõnaliseks. Perekonnast kirjutab ta laadis: kevadel tutvusin naisega, sügisel abiellusime, suvel sündis esimene laps. Ja kõik.

Kindlasti üks tõsine lugemine, mida ühelgi ajaloohuvilisel ei tasuks jätta kahe silma vahele.

„Korraga märkas üks meie sakslasi, et ühe maja aknal soojendas end päikesepaistel valgekirju kass. Silmitsesime kõik kassi ja imestasime, et see nii kauge maa tagant on nii selgesti nähtav. Ümbrus oli idülliline. Selle vaikuse sekka lausus ootamatult üks oobervahtmeister, et tema on täpsuslaskur ja proovib, kas ta saab seda kassi tabada. Ta haaras pikemata püssi õlalt, sihtis, kõlas pauk ja kass kadus aknalt. Keegi sellele erilist tähelepanu ei pööra ja ma ei tea, kas laskja ise või tema sõbrad mõtlesid sellele, et selles väikses majas elas tõenäoliselt küllaltki suur ja lasterikas ukraina perekond, või ehk istus see koguni sama akna all laua ääres ja nautis samuti kui meie vaikust ja rahu, ajal kui kassile sihitud kuul läbis selle toa. Mulle meenusid mõned pildid meie Vabadussõjast ja mõtlesin, kui hoolimatu ja halastamatu on sõda ja kui vähe on selles ruumi inimväärikusele. Nüüd tuli ka minul mõtelda enda kohanemisele uue olukorraga.” (lk 629-630)

Vapsid

Kirjanduslik päevaraamat

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Jüri Tuulik. Vares.

Jaan Rannap. Agu Sihvka annab aru.