A. H. Tammsaare. Kogutud teosed 1



LV 36. Raamat autorilt, kelle raamatuid su kodusel riiulil kõige rohkem on.

A. H. Tammsaare. Kogutud teosed 1. Eesti Raamat. 1978. 512 lk.

Pärast seda, kui avastasin, et internetis müüakse teiseringi raamatuid, sattusin nii hasarti, et ostsin peaaegu kogu Tammsaare kokku. Ainult viimane, 18. osa jäi puudu. Kindlasti on enamus raamatusõpru kõik tema kogutud teosed risti-põiki läbi lugenud, aga ma olen ikka alles kuskil kolmandiku peal, mõni mõis. Arvan, et järjest lugemisega läheb sedasi, et see jääb ilmselt... pensionisambaks.

A. H. Tammsaare (1878-1940) on minu jaoks nii suur kirjanik, et lugaja poolt vaadates kehtib tema puhul juba klassikutaak. Tema kohta on justkui kõik ära öeldud, mistap siin midagi uut väga lisada polegi. Esimene osa kogutud teostest koondab kokku 27 proosapala. Need on need lood, mis kirjutatud siis (1900-1907), kui Tammsaare ei olnud veel kuulus kirjanik, vaid tundmatu autor, kes pakkus oma tekste ajalehe joonealuseks jutulisaks. Valdavalt on need, vähemalt suurem osa neist, trööstitud pildid külaelust, vaid paaril korral jõuab tegevus linna. Veel ei ole lõuendile kantud õlivärvi, pigem on tõmmatud paberile vaba käega söejoonistused.

Igatahes elu-olu, millest tema räägib, oli kõike muud kui kerge. Loomulikult ei kirjuta Tammsaare ainult elust, teda huvitas ikka inimene oma rõõmude ja muredega. Rohkem leidus mõistagi viimast. Ja see inimene, kes läbi kirjutati, tema ei olnud mitte rahulolust oimetu filister, ikka pidi täisõnnest midagi vajaka jääma. Tammsaare poolehoid kuulus sageli kehvikule, kes kannatas koos autoriga, koos lugejaga. Mitmes jutus saab keegi surma, olgu siis vanaduse, haiguse, õnnetuse või sootuks enesetapu läbi. Ja sündimine toimus teinekord nõnda, et naine võttis üksi lapse vastu, pesi puhtaks ja läks paar tundi hiljem juba õue toimetama. Vot siis, küll need olid ikka kanged naised.

Kuigi Tammsaare käekiri on alles välja kujunemas, siis ometi mingid sugemed ja viited Vargamäele tulevad juba ilmsiks. Võis ka juhus olla, aga nt esimese jutu (Kilgivere Kustas) naispeategelase nimi on Krõõt. Samuti lausub kirjanik lk 11. ühe juhtmõtte: „Üks ja seesama töö ja hoolitsemine ning igapäevase leiva muretsemine, võitlemine eluga”.

Eks seda töö tegemist ja eluga võitlemist tuleb ette teistel autoritel samuti, aga näib küll, et kirjanik pani kohe alguses sihid paika, millele hiljem keskenduda. Kuid lugu ise räägib Kilgivere Kustast, kes on üks parandamatu ning iseloomutu alkohoolik ja selle nahka oma otsa maantekraavis ka leiab. Karskusliikumine polnud siis mingi moeasi ehk väike moraaliepistel peitub selleski. Samas, kui nüüd saatesõnast mõni `ism` laenata, siis tasub mainida kriitilist realismi ja naturalismi. Need voolud olid toona levimas, nii et väike ajahüpe kuulub asja juurde.

Pole vaja küll mainida, aga meeleolud on ikka sellised, et must lagi on meie toal, aknaruut katki ning katus sajab läbi. See eest looduskirjeldustele jagub värve. Oma osa mängib selles muidugi kaasa fakt, et autor kasvas üles maal, ja just lapsepõlves saadud impulsid kujundavad hilisemaid loomepalanguid.

„Näis, nagu asutaks terve loodus puhkama, nagu äiutaks teda päikese häbelik, poolväsinud vaade uinuma. Pääsukesed lendasid kiirelt õrnas õhtu õhus, mida magus lillede ja rohtude lõhn täitis. Põõsaste all helkis veel mõnegi krookslehe õõnsuses kastetilk, mis kui süüta neiu selge silm vastu läikis. Magus tundmus täitis Williami rinda, nagu ta seda ammugi polnud tundnud.” „Ärakadunud poeg” (LK 71)

Kui külaelu kirjeldustes jääb loodusvaatlus veel dekoratiivseks elemendiks, siis ühes linnakeskkonda toodud palas on ilmakaemusel hoopis teine eesmärk. 1905. aasta sündmustest räägib lugu "Päästmisel". Tehases toimus streik. Peategelane, Hans, läheb õigust mõistma, palka juurde nõudma. Vabriku väravasse kogunud soldatid avavad tule, Hans saab haavata, hukkub haiglas ja muutub seeläbi märtriks.

"Tuul tõstis aga peagi uued pilved silmaringi tagant ülesse, ning kui Leena koju jõudis, siis oli terve taevas hallide sügisepilvedega kaetud. Terve loodus kuulutas tormi... "(lk365)

Siin on loodus muutunud juba allegooriaks, mis on kui plagu proletariaadi pahklikus käes. Jutt ise on ka pisut isemoodi, teistest erinev, üks ühele ei kattu neist muidugi ükski. Kui tavaliselt jääb Tammsaare ikka kahe-kolme inimese keskseks, siis selles loos on ühiskonda laiemalt puudutav sündmus, revolutsioon tegelased meelevaldselt kaasa haaranud. Sama revolutsiooni järellainetus jõuab ringiga tagasi maale jutustuses „Raha-auk”, mis on raamatu viimane ja samas üks parimaid siin kogus. Praegu lugedes hakkas mul kõrvus muusikalise vastena kõlama millegipärast Sõpruse puiestee laul "1905".

Lühiproosaga juba on see asi, et ega nad väga kauaks meelde ei pruugi jääda, sest tulevad uuemad asjad jälle peale. Samas on kirjanduse tuumik siiski romaan, kuid üldiselt oli Tammsaare lugemine tore ning kosutav taaskohtumine. Mõnda lugu olin varem lugenud ja teadsin (Lehekandja nr.17), mõnda olin laval isegi näinud (Mäetaguse vanad) ja oli ka täitsa uusi avastusi (Sõprus). Et ma elan vaikses väikelinnas, kus on kombeks suviti nädalaks soe vesi ära võtta. Remont. Siis kipun ikka torumehi kiruma. Aga pärast Tammsaare lugemist, kui olen teada saanud, millistes olematutes tingimustes elati, siis ei tundugi sooja vee puudumine enam nii muserdav.





Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Jüri Tuulik. Vares.

Jaan Rannap. Agu Sihvka annab aru.