Herman Sergo. Lootsitoa jutud.


Herman Sergo. Lootsitoa jutud. Eesti Raamat. 1967. 244lk.

Mereteemalised jutud on mulle ikka huvi pakkunud, nendes kohe on midagi paeluvat. Eks ole asi selles ka, et ma ise olen üks suur kuivamaarott. Olen sõitnud ainult Hiiumaa, Saaremaa, Rootsi ning Soome vahet liikuvate parvlaevadega, ja neilgi kordadel olnud vaid reisija, nii et mingi eksootika merenduses on omal kohal. Meri asub küll lähedal, aga samas on ta kaugel. Varasem kokkupuude Sergo loominguga mul puudub. Ainult film „Näkimadalad” on nähtud, kuid see oli ka juba üsna ammu. Seda vahemaad aitas nüüd lühendada raamat „Lootsitoa jutud”.

17 lühijuttu, mis pajatatud Tallinna sadama lootsitoas, kus tööruum oli tihti täissuitsetatud vahis olevate lootside poolt, seal tekkis ikka paus, kui jutt liikus mööda omi radu. Üks meenutas üht juhtumit, teine rääkis teisest läbielamisest, sedasi need mälestused kogunesid, kuni autor need üheks kogumikuks kokku kirjutas. Seda, et Sergo kirjutada oskab, sain juba esimese jutuga aru. Kui teema on olemas, materjal peos, sulg jookseb, mis sa, hing, siis veel soovid. Oli igati nauditav ja põnev lugemine.

Loomulikult tuleb siin raamatule kasuks see, et autor on ise olnud nii madrus, tüürimees kui kapten. Mis merenduse juures veel eriline on, vähemalt puulaevade puhul, see on keel ehk väljendid ja nimetused erinevate tegevuste ning asjade kohta. Laevas ei ole nööri ega köit, on otsad, liinid, vandid. Rääkimata võõrastest sõnadest nagu: pleissima, malspiik, topenent, passaat jne. Need kuuluvad konteksti, sest teisiti ei saa. Kui mõnes arvustuses öeldakse teinekord metafoori abil, et kirjanik jättis süžee otsad lahti, siis on võimalik, et see väljend pärineb just meremeestelt.

Kuna mälestused jäävad sinna 20. sajandi esimesse poolde, kui sõideti veel purjelaevadega, siis ei saa öelda, et meremehe elu oleks lihtne olnud. Tormi kätte jäämine tähendas võimete proovile panemist, meresõidu osavust, distsipliini ja külma närvi. Samuti käib raamatust läbi Teine maailmasõda. Laevu upub, ja mitte vähe. Ei hakanud neid kokku lugema, aga see arv, mis laevu põhja läks erinevate kaptenite jalge alt, sinna kümne kanti jäi. Pärast seda raamatut, kui pühkisin laintepritsmed näolt, oli selline tundmus, et meri oleks kui midagi või kedagi... elusat.

„Kesköö paiku Pirita rannateed mööda koju sõites (elame mõlemad Mähel) oli tavaliselt jutukas Robert vaikiv ja mõttes. Ka minul polnud isu rääkimiseks. Vaatasime lahele. Suveöö silitas oma siidpehme tuulekäega üle puhkava mere. Seal ta lamab nagu läikivkarvaline võimas kiskja, kelle küüned ja valged vahukihvad sel õhtul ära olid peidetud.” (lk42)

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Jüri Tuulik. Vares.

Jaan Rannap. Agu Sihvka annab aru.