Leelo Tungal. Seltsimees laps



LV 20. Raamat, mille ilmumise oled jõudnud lõpuks ometi ära oodata!

Leelo Tungal. Seltsimees laps. Tänapäev. 2018. 512lk.

Äraütlemata kurb lugu, millel on ometi õnnelik lõpp. Oli 1951.a kevad, kui Leelo ema küüditati, asja ees, teist taga, neljaks ja pooleks aastaks Siberisse. Viimased sõnad, mis ema tütrele jõudis öelda: kui oled tubli laps, tulen varsti tagasi. Nii ei jäänudki Leelol muud üle, kui olla kraps ja hea laps, ainult et, ema ei tulnud sugugi mitte kohe tagasi.

Kõige rohkem pani selle raamatu juures imestama, et milline mälu võib olla ühel inimesel. Mäletada seda, mida keegi ütles, kuidas riides oli, millega tegeles, seda pärast ligi viiekümne aasta möödumist, see on fenomenaalne. Eks lapsepõlv võis ju ikka eredamalt meelde jääda, oli ju kombeks ka pidada päevikuid, aga ikkagi.

Aeg oli julm. Ära viidi väga lihtsatel asjaolud. Näitleja Mari Mölder sai kümme aastat selle eest, et keeras Stalini pildi näoga seina poole, et portree ei näeks, kui kollektiiv viina viskab. Hiljem selgus, et näitetrupis oli keegi koputaja. No mis inimesed need küll olid? Kuid elu läks edasi ka maakohas Rulias, kus möödus Leelo lapsepõlv. Käidi ringi, rusikas taskus, aga isekeskis kiruti võimu ja võeti teinekord laulgi üles.

Lugemine oli sedasi nii ja naa. Kord kippus venima, siis läks jälle kiiremini. Päris elu, olme läbi lapsesilmade, see vajas harjumist. Et jah, olgu olud kui tahes rasked, kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Raamat ootamisest, igatsusest, armastusest, mis kirjutatud siiralt ning sooja huumoriga. Jõudsin minagi ära oodata triloogia ühtede kaante vahel.



Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Jüri Tuulik. Vares.

Jaan Rannap. Agu Sihvka annab aru.