Wolfgang Hildesheimer. Armutud legendid.






Kabinetinaljad

Wolfgang Hildesheimer. Armutud legendid.
LR 29-30.
Tõlkinud Liina Uudelt.
Toimetanud Anu Saluäär-Kall.
2016. 117lk. 

1916. aastal Hamburgis sündinud Saksa-Šveitsi kirjanik, kunstnik ja
muusikateadlane Wolfgang Hildesheimer (1916-1991) on elanud ja õppinud
nii Inglismaal kui ka Palestiinas.
Peale sõda töötas kuni 1949. aastani tõlgina Nürbergi protsessil.
Hiljem elas ta kunstnikuna ja kirjanikuna Saksamaal, Münchenis.
Eesti keeles on temalt varem ilmunud romaan "Tynset" (Hea Lugu, 2014,
tõlkinud Mati Sirkel).

Kindlasti oma koomilisuses üks lõbusamaid raamatuid, mis LR sari
viimasel ajal pakkunud on. 18 novelli, mis 1952 aastal avaldatud,
said Saksamaal nii tuntuks, et neid on valitud isegi kooliõpikutesse.
Valdkonnad, milles W.H oma kangelasi pilab on muusika, kujutav kunst ja
kirjandus. Õhtumaa kultuuris tehakse sukeldumisi nii horisontaal- kui
vertikaalsuunas. Siin võib isegi öelda, kasutades klišeed: kui poolt usud,
oled kolmveerandiga petta saanud. Kuid, et iroonia eesmärgiks ongi
kahtluse alla panna tõik, kas snobism on ka tõsiseltvõetav nähtus,
siis selle väljanaermine kui kavatsus iseeneses ei tohiks küll kahtlusi
tekitada ka tänases lugejas.

Ehkki paljudes tekstides on W.H. tegelasi kujutanud kolmandas isikus,
siis "Minu päevaraamatus" läheb ta üle päeviku vormile.
Jutt ise räägib metseenist, siin peaks ütlema ilmselt antimetseenist,
kes ostab endale pildiraami puhtalt raami enda pärast, mis otsekui
parodeerib lauset: l´art pour l´art. Kuna sellest üksi jääb väheks
ostab ta ka pildi sinna sisse, mis, nagu selgub, varjab endas ülemaalitud
kuulsuse taiest, millele peategelane mingit väärtust ei omista.
Üks lõik sellest päevaraamatust, mis võib ülekantult ilmestada
väärtuste vahetumise kiirust ja devalveerumist.

17. oktoober. Torm pühkis eile öösel puudelt lehed ja muutis roheluse
minu akende taga raagus okste võrestikuks. Aasta kõige otsustavamad
muutused toimuvad äkitselt, tavaliselt üleöö. Ja nüüd ongi lõplikult
käes nädalad, kus meie ajalehtede luuleveergudel saavad sõna inimesed
nende süngete pihtimuste ja hämarate aimustega, millilele nad helgematel
aastaaegadel oma meeled rõõmsa pimedusega sulgevad. (lk45)

Oh,jah, kui erksad oleksid veel netikommentaariumid ja igasugu äraspidised
vihakõned, kui nad möödanikust võtaksid midagi omaks.

Laiapea

trakyllmaprokrastineerinj2lle

Kairi Look


Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Jüri Tuulik. Vares.

Jaan Rannap. Agu Sihvka annab aru.