pühapäev, 12. märts 2017

Nancy Huston. Loomispäevik.

Teispool kardinaid

Nancy Huston. Loomispäevik.
Loomingu Raamatukogu 21-24.
Tõlkinud Leena Tomasperg.
Toimetanud Triinu Tamm.
2016. 240lk.

Kanadas sündinud ja hiljem Prantsusmaale elama asunud Nancy Huston (1953)
on kirjutanud nii palju, et jääb mulje, nagu ta muud ei olekski teinud,
kui ainult ja ainiti loonud. Tema kontol on neliteist romaani,
neli teatriteksti, kaks kogumikku kirjavahetust ja kuusteist raamatut
esseistikat. Eesti keeles on seni ilmunud "Murrangujooned" (LR 2012, nr.24-27).

Miniesseedest koosnev "Loomispäevik" vaatleb tuntud kirjanikepaare enne seda,
kui nad veel ei olnud need, kellena neid täna teatakse.

Huston uurib naise ja mehe, keha ja vaimu omavahelist suhet. Kas sugu on määrav,
tegelemaks loominguga?  Kas abielupaar, kus mõlemad on kirjanikud, mahub ühe
katuse alla?
Nagu ta ise küsib: Kas saab inimene ise `otsustada` olla egoist või mitte? Kui
vastus viimasele küsimusele on eitav, kas ei aita see siis seletada naiste
allajäämist kunstis ja kirjanduses ja nende üleolekut elukunstis: sõpruses,
armastuses, pereelus...? (lk 17-18)

Vanasõna ütleb küll, et kaks kõva kivi ei jahvata head jahu, aga Loomispäeviku
põhjal võib öelda, et üks kivi jahvatab mitte ainult jahu, vaid mõjub
ka teisele kivile laastavalt. Ei lähe sugugi hästi neil paaridel, kellele
Huston tähelepanu pöörab. Eks osaliselt on süüdi ajastu oma tõekspidamistega
(20. sajandi esimene pool, naisliikumise algus), teisalt on isiksused jälle
egos liiga kinni. Kõige enam on Huston vastu sellele, et naine pidi loobuma
emadusest kunsti kasuks. Sellise dilemma ületamine ei ole lihtne, kui mitte
võimatu. Virgina Woolf küll tegi nii, aga maksis selle eest ka kallist hinda:

"Nõndaks siis pärast kolme aastat, mida on pingestanud kriisid ja kummagi
poole solvumised, seavad Woolfid end sisse mõistlikus vääritimõistmises.
Kummalgi on "oma tuba" - magamiseks, aga samuti töötamiseks. Haruharva
lahkuvad nad teineteisest. Nad loevad ja arvustavad vastastikku teineteise
käsikirju. Nad avaldavad ühe raamatu teise järel ja mõlemad saavutavad teenitud
kuulsuse. Kaks nii erinevat inimloomust kui üldse võimalik, kes on vastandlikud kõiges
välja arvatud keeldumises kehast... mis nimelt võimaldabki neil mõlemal kirjutada.
See oli, kui korrata Shakespeare`i kuulsat värssi, `truu hingeliit`." (lk90)

Huston analüüsib kirjanikke ja iseend, nende loomisperioodi ning lapsepõlve. Samas
teeb ta ka enda elule tagasivaateid. Nii saab kirjutamisest teraapiline väljund.
Eristudes nendest, kes pidid kahjuks emadusest loobuma, et kirjutada, on Huston
oma rasedusaegsed märkmed kirja pannud. Seeläbi otsekui tõestades, et lapse saamine
ei ole takistuseks, vaid just eeliseks kirjutamisel.

Nii ta saabki öelda, mis tunne on olla rase:
"See on nagu teatris, kui tunned läbi toolipolstri oma selja taga istuja põlvede
liikumist."(lk196)

Kui satuvad lugemisele sellised autorid nagu: Zelda või Francis Scott Fitzgerald,
George Sand ja Alfred de Musset, Simone de Beauvoir ja Jean-Paul Sartre,
Virginia või Leonard Woolf, Sylvia Plath ja Ted Hughes, siis saab nende
raamatute tausta kohta üht-teist teada, kuidas ja miks asjalood olid nagu olid.

Võib ainult tõdeda, et meil on veel hästi läinud, kui meenutada paare Eestist,
kus mõlemad on olnud kirjanikud (Andres Ehin ja Ly Seppel, Ellen Niit ja Jaan Kross).

Sirp

trakyllmaprokrastineerinj2lle

Laiapea


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar