Mateiu I. Caragiale. Curtea-Veche kuningad.






Tripp Bukaresti

Mateiu I. Caragiale. Curtea-Veche kuningad.
LR 31-32
Tõlkinud Riina Jesmin.
Toimetanud Triinu Tamm.
2016. 112lk.




Matei Ion Caragiale (1885-1936) on üks omalaadsemaid Rumeenia kirjanikke.
Teda on iseloomustadud sõnadega: vastuoline isiksus, kellel esineb dändilikkust,
snobismi, ekstsentrilisust ja boheemlust.

Eks sellest kõigest aimub midagi ka "Curtea-Veche kuningatesse".
Üks kummaline raamat, vähemalt jättis sellise mulje. Kuna on oletatud,
et autor räägib enda lugu, siis saab läbilõike elust Bukarestis
ennem aastat 1910. Kõrtsid, lokaalid ja kõik, mis sellise öö miljöö
juurde kuulub on kohal.
Neli tegelast, kes, ei saa öelda, et liiguvad, pigem kulgevad, hõljuvad,
unelevad, pummeldavad läbi päevade, päevad läbi, nagu oskavad. Ja milleks?
Et unustada. Tarbitakse ka teisi aineid, mitte ainult alokoholi. Ja need naised...
Muuseas, sain teada, et nt "Tsuikani" on ploomiviin.
Ja vee, tõlge on ka hea, olgu siis öeldud.


"Ilu ees," selgitas ta, "muutub üksindus rõhuvaks ja õhtu
on liiga ilus, mu härra, muinasjuttude ja unistuste õhtu.
Sellised õhtud tulevad tagasi öeldakse. Ammusest ajast on
vanadele meistritele meeldinud kujutada pühi legende nende
õhtute salapäras, ometi on neist kõige osavamategi pintslil
harva õnnestunud edasi anda puhast varju kogu selles sinises
lüümuses. See on Haagari minemakihutamise õhtu, Egiptuse
pagemise õhtu. Tundub nagu oleks isegi aeg nii lummatud, et
peatub. Ja veeldunud õhus pole tuulehingustki, lehestikust ei
kosta vähimatki kahinat, läikival veepeeglil pole ainustki
virvet..." (lk26)

Laiapea

Loterii

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Jüri Tuulik. Vares.

Jaan Rannap. Agu Sihvka annab aru.