Mateiu I. Caragiale. Curtea-Veche kuningad.






Tripp Bukaresti

Mateiu I. Caragiale. Curtea-Veche kuningad.
LR 31-32
Tõlkinud Riina Jesmin.
Toimetanud Triinu Tamm.
2016. 112lk.




Matei Ion Caragiale (1885-1936) on üks omalaadsemaid Rumeenia kirjanikke.
Teda on iseloomustadud sõnadega: vastuoline isiksus, kellel esineb dändilikkust,
snobismi, ekstsentrilisust ja boheemlust.

Eks sellest kõigest aimub midagi ka "Curtea-Veche kuningatesse".
Üks kummaline raamat, vähemalt jättis sellise mulje. Kuna on oletatud,
et autor räägib enda lugu, siis saab läbilõike elust Bukarestis
ennem aastat 1910. Kõrtsid, lokaalid ja kõik, mis sellise öö miljöö
juurde kuulub on kohal.
Neli tegelast, kes, ei saa öelda, et liiguvad, pigem kulgevad, hõljuvad,
unelevad, pummeldavad läbi päevade, päevad läbi, nagu oskavad. Ja milleks?
Et unustada. Tarbitakse ka teisi aineid, mitte ainult alokoholi. Ja need naised...
Muuseas, sain teada, et nt "Tsuikani" on ploomiviin.
Ja vee, tõlge on ka hea, olgu siis öeldud.


"Ilu ees," selgitas ta, "muutub üksindus rõhuvaks ja õhtu
on liiga ilus, mu härra, muinasjuttude ja unistuste õhtu.
Sellised õhtud tulevad tagasi öeldakse. Ammusest ajast on
vanadele meistritele meeldinud kujutada pühi legende nende
õhtute salapäras, ometi on neist kõige osavamategi pintslil
harva õnnestunud edasi anda puhast varju kogu selles sinises
lüümuses. See on Haagari minemakihutamise õhtu, Egiptuse
pagemise õhtu. Tundub nagu oleks isegi aeg nii lummatud, et
peatub. Ja veeldunud õhus pole tuulehingustki, lehestikust ei
kosta vähimatki kahinat, läikival veepeeglil pole ainustki
virvet..." (lk26)

Laiapea

Loterii

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Kujutis
LV 15. Raamat, mis on hetkel koolis kohustuslik, AGA siis ei olnud, kui sina koolis käisid. (V klass) Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks. Eesti Päevaleht. 2008. 176lk. Kurb, aga seikluslik ja pinev oli lugeda lapsepõlvest, mida meenutab oma esimeses raamatus Ivar Soopan (s.1971). Lugemist alustasin järelsõnast ja juba siis oli selge, et see saab olema üks lugu laadis a-la "Pal tänava poisid". Suures osas autobiograafiline raamat räägib 10-14 aastatse poiste elust Viljandimaal 1980ndate alguses. Kaks peategelast, Jan ja Villu, satuvad kohaliku tiigi ääres õngitsedes mõttele, et tuleks ehitada parv, millega sõita tiigi keskel asuvale saarele. Nii kujunebki esimene osa raamatust parve ehitamisele, kamba kokkuajamisele, ja kus juba kellelgi huvitav on, sinna tekib kadestajaid. Tekib väike sõda naaberasula poistega, mida ilmekalt kujutab ka Ott Valliku kaanepilt. Teises osas suvised seiklused jätkuvad. Kaks kampa panevad end maksma kuival maal. Kõik läheb Janil h
Lisateave

Jüri Tuulik. Vares.

Kujutis
LV 10. Raamat, mida pidid koolis kohustusliku kirjandusena lugema, aga mille sisust ei mäleta sa enam õhkagi (või mäletad väga halvasti) Jüri Tuulik. Vares. LR 49-51. Perioodika. 1979. 128lk. Ei meenu, mis klassis seda lugama pidi, aga loetud ta igatahes sai. Sisust pole kohe üldse midagi meeles. Ainus pidepunk on kaanepilt, kuid seegi ei kuulu mitte LR sarjale, vaid 1983. aasta väljaandele, mille kujundas, vaatasin internetist järele, Uno Roosvalt. Unustamine, ilmselt see on paratamatu, et mõned raamatud lihtsalt satuvad selle hõlma varju, no mis parata. Kuid „Vares” räägib Abruka saarel elavast poisist, kes kasvatab üles metsast leitud varesepoja. Mardu, nii on poisi nimi, kasvab koos ema ja vanaemaga. Kas täiskasvanud käituvad alati täiskasvanulikult, kui vaadata elu läbi lapsesilmade? Vaevalt. Suhted kasuisaga, kes aeg-ajalt pummeldad, see paine käib läbi terve romaani kui jahe Golfi hoovus. Seda enam, et on nõukaaeg, oi jahh! Saaremaa pealinn ei ole Kuressaare, vaid hoopis
Lisateave

Giovanni Boccaccio. Dekameron.

Kujutis
VV. Giovanni Boccaccio. Dekameron.  Tlk Johannes Semper.  Eesti Riiklik Kirjastus.  1957. 688lk. Suurem kriisiaeg hakkab küll ümber saama, kuid koduse riiuli manu on ikka tore kiigata. Mõtlesin jah, et kui ma nüüd ka ei loe seda raamatut, siis ta jääb jälle seisma aaastate takka. „Dekameroni” taustaks on 1348. aastal Itaalias levinud katkulaine. Kümme jutustajat pagevad Firenze lähedale lossi, et kümne päeva jooksul rääkida üksteisele lohutuseks lugusid. Kokku saab jutte ei rohkem ega vähem kui sada. Millest raamat räägib, polegi lihtne vastata. Kõige lühem vastus on – armastusest. Giovanni Boccaccio (1313-1375) elas ja kirjutas oma ajastust, milleks oli renessanss. Eks see epohh jättis oma jälje ka tema loomingusse. Võib öelda küll, Boccaccio Muusa näikse olevat kohati lausa amoraalne Amor. Nt kuuenda päeva kuuendas novellis on üks selline stseen, kus abikaasa kohtub oma armukesega: „Seejärel astusid nad tuppa, keerasid ukse lukku ja Lambertuccio hakkas daamiga vallatle
Lisateave