Danilo Kiš. Boriss Davidovitši Hauakamber.

Ajaloo tõmbetuules

Danilo Kiš. Boriss Davidovitši Hauakamber.
Loomingu Raamatukogu 19-20.
Tõlkinud Hendrik Lindepuu.
Toimetanud Kai Aareleid.
2016. 104lk.

Danilo Kiš (1935-1989) on pärit riigist, mida enam ei eksisteeri - Jugoslaaviast.
Samuti on tema raamat ajast, mis möödas. Põhimõtteliselt 20. sajandi keskpaigaga
kirjutatu ajatelg lõppeb.
Tutvustuses on küll ära mainitud, et autorit on  mõjutanud Jorge Luis Borges ja
Bruno Shculz, kuid lisaks nendele on kaudsem mõjutaja olnud ka Aleksandr Solženitsõn.

Seitsmest lühijutust esimeses ("Palisandrist käepidemega pussnuga") on peategelaseks
mässleva meele ning antisemiitliku hoiakuga Mikša, kes otsib oma tõde, mis tal paraku
jääb leidmata. 
Maapealset rahulolu loodad ta luua mitte Jumala abiga, vaid tema arvates tuleb
"võrdsus kehtestada maiste meetoditega"(lk8). Nii satubki tõrjutuks osutuv Mikša
mässajate küüsi. Hiljem võtab ta endale vastutusrikka ülesande, hukkab reeturi,
põgeneb Venemaale, kus osutub võimudele tähtsusetuks mutrikeseks ning hukkub
vangilaagris 1940.

Oma valikusse on Mikša klammerdunud lõplikult, nii ütlebki Kiš:
"Kui ta oma karmi talumehe käega kirjutas tunnistust, vaatas teda uurija tagasihoidliku
tööruumi seinalt See, Keda Tuleb Uskuda. Miksat silmitses portreed, seda
heasüdamlikku ja naeratavat nägu, ta vaatas portreed anuvalt ja suure austusega. Pärast
kuudepikkust nälga, peksmist ja piinamist oli see ainus helge hetk tema elus, see soe ja
hubane uurijakabinet, kus praksus vana vene ahi nii nagu kunagi vanasti vanemate
juures Bukoviinas, see rahu, mida ei häirinud vangide karjed ega kumedad löögimütsud,
see portree, mis talle seinalt isiklikult naeratas. Äkilises usuhoos tunnistas Mikša
nüüd kõik üles..."(lk15)

Teine jutt: "Emis, kes sööb oma põrsaid" räägib Iiri päritolu noormehest Gould Verschole´ist.
Tema on pärit linnast, kus elavad üllalt pettunud ja riiakad boheemlased, redingottidega
professorid, kimäärlikud prostituudid, kuulsad purjutajad, räbalates prohvetid, fanaatilised
revolutsionäärid, haiged natsionalistid, meeletud anarhistid, kammide ja kalliskividega
ehitud leskprouad ja kapuutsidega vaimulikud (lk16).
Arusadavalt on selleks linnaks Dublin. Ühel päeval Gould möllib end laevale, põgeneb linnast
ning satub Hispaaniat vallanud kodusõtta.
Paraku aga peategelane kaaperdatakse sabotaažikahtlusega ja nii satub ta pärast mitmepäevast
merereisi Leningradi, kus tema üle peetakse anarhistliku tegevuse tõttu kohut.

"Mehhaanilised lõvid", mis on kolmandaks jutuks, kujunes oma abusrdsuses ka väikest promilli
koomikat sisaldavaks vesteks. Iga nali on varjatud kriitika, kuid Kiši huumor ei ole mitte
lõbus naer naeru pärast, vaid ta naeruvääristab olusid ja süsteemi.
Jutt on A.L. Tšelustnikovist, ajalehe "Novaja Zarja" toimetajast. Ta on toimetaja nagu toimetaja
ikka, ainult selle erinevusega, et ta töötab 1930-ndate aastate Ukrainas, täpsemalt Kiievis.
Peale ametikohustuste täitmist rüüpab ta klaaside viisi viina ja magatab ülemuse naist.
Ühel päeval tuleb kõrgemalt poolt käsk valmistuda suure külalise vastuvõtuks. Külaline on
Prantsuse radikaalsotsialistliku partei liider Edouard Herriot, kes tuleb Kiievisse vaatama ega
usklikke taga ei kiusata. Selleks tehakse väikesed ümberkorraldusi: Tšelustnikov riietatakse papiks
ja kirikust tehakse taas kirik, sest bolševikud olid katedraalist teinud õllepruulikoja.
Kogu tsirkus õnnestub ja prantslane lahkub õndsas teadmatuses olukorrast, mis toimub tegelikult.
Neli aastat hiljem Tšelustnikov arreteeritakse ja ta istub kümme aastat nõukogudevastase tegevuse eest.
Võimalik, et see oli üks näide, kuidas tegutses tšekaa, sest religioon oli Nõukogude Liidus tabuteema,
võimalik, et see oli peatoimetaja kättemaks.
"Esialgu arvasin, et Aljoša veiderdab, aga varsti veendusin, et inimeste kergeusklikkusel pole piire;
kui ma oleksin tulnud teatrist tsaari krooniga, oleks see mehike arvatavasti langenud silmini lumme
ja porisse. Vene talumehe hingest sünge mineviku ja sajanditepikkuse mahajäämuse väljajuurimine,"
lisab Tšelustnikov pisukese kibeduse ja üleolekutundega, "nõuab veel palju aega ja vaeva."(lk34)


Üsna sünge on neljas jutt "Maagiline kaardipartii". Siin kaevub Kiš vangilaagri olustikku.
Kinnipeetavad jagunevad kaheks: poliitilised ja kriminaalid. Viimased on oma seadused laagris
maksma pannud, ja kõik teised peavad neid järgima. Nii langeb Taub poliitilise vangina
mõttetu mõrva ohvriks.
Taub elas oma elu esimese poole Euroopas, soovis kaasa lüüa revolutsioonis, pettus olukorras,
liiksu edasi Venemaale, istus kinni, vabanes ja naasis tavaellu.
Laagris olles aga mängisid kriminaalid kaarte, kus panuseks oli kellegi elu, et võitja saaks
oma autoriteeti kindlustada. Ühes järjekordses mängus otsustatakse Taubi saatus. Tänu koputajale
õnnestub tal küll pääseda, kuid mõrvar saab ta hiljem kätte.
Tõepoolest, keerulised ja äraarvamatud on Issanda teed.

Kolm viimast juttu - "Boriss Davidovitši hauakamber", "Koerad ja raamatud" ja "A.A. Darmolatovi
lühike elulugu (1892-1968) - eralduvad teistest oma laadi poolest. Neis on Kiš kroonikakirjutaja
sule õige jõulisest sõrmede vahele haaranud, sest eks kannatajad on ikka kõige haavatavamad, need,
kes ei ole kasulikud süsteemile või on tagakiusatud usulistel põhjustel.

Üks kõhedavõitu raamat ajaloo ainetel. Seda võib võtta ka kui hoiatust, et mis juhtub siis, kui...
Kas see kõik, millest Kiš kirjeldas just täpselt nii oli, kes seda enam oskab öelda, kuid kirjanduses
on kõik võimalik, näiteks Mustjalas olla nähtud Hitlerit.

Loterii

Laiapea

Katkend raamatust err.ee lehelt