teisipäev, 28. märts 2017

Elo Viiding. Lühikesed ja lihtsad lood.






Ka roosil on okkad

Elo Viiding. Lühikesed ja lihtsad lood.
LR 33
Toimetanud Krista Leppikson ja
Kai Aareleid.
2016. 72 lk.



Viisteist lühijuttu inimestest autori fantaasiamailt, meid ümbritsevast
või hoidku ometi, meist endist, kes seda nüüd nii täpselt teab. Väike kogus
irooniat, huumorit ja kummalisust viiduna minimalismi, lühiproosasse, sinna,
kus sõnal on otse kohustus olla täpne ning läbinägev.
Need ei ole teravad nähvamised, need on torkavad okkad, mis võivad kriipida,
eks kõik oleneb vaatepunktist.

Kui peaks olema mingi läbiv teema, peenike punane joon, niit vms, millele
toetuda, siis on see - võim. Mitte poliitiline, vaid inimeste vaheline,
survestaja ja survestatu suhe. Mitte igas loos, aga pahatihti on kannataja
naine.
Kõik jutud ei ole valus-nukker-kibedad, ei. Ärapanemist leiab ka nt interneedus.

Jääb mulje, olgu petlik või mitte, et Viiding tegeleb mineviku läbivalgustamisega,
kus kirjutamine on protsess millegist vabanemiseks. Samas, milleks siis üldse kirjutada.
Vaino Vahingule pühendatud lühijutus hakkab helisema telefon, mis on ammu välja
lülitatud, teisel pool räägib kadunud vanaisa. Toimub kommunikatsioon teispoolsusega.
Ja nii kandub väike slepp Vene ajast siia raamatusse, andes ruumi nostalgitsemisele.

"Võib-olla sa ei tea, et sul on mingi paralleelliin kellegagi. Ja äkki
maksab keegi sinu eest arveid ka - selliseid asju oli ju vanasti Vene ajal
küll ja küll," pakkus Edit. "Ehk on see sul siia nii ammu paigaldatud, et
on jäänud kuidagi registreerimata, või siis on kellegi teise nime peal...
Ega mina ju ei tea!" (lk16)

Laiapea

Orkaani südames on vaikus

Loterii

Sirp

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar