Elo Viiding. Lühikesed ja lihtsad lood.






Ka roosil on okkad

Elo Viiding. Lühikesed ja lihtsad lood.
LR 33
Toimetanud Krista Leppikson ja
Kai Aareleid.
2016. 72 lk.



Viisteist lühijuttu inimestest autori fantaasiamailt, meid ümbritsevast
või hoidku ometi, meist endist, kes seda nüüd nii täpselt teab. Väike kogus
irooniat, huumorit ja kummalisust viiduna minimalismi, lühiproosasse, sinna,
kus sõnal on otse kohustus olla täpne ning läbinägev.
Need ei ole teravad nähvamised, need on torkavad okkad, mis võivad kriipida,
eks kõik oleneb vaatepunktist.

Kui peaks olema mingi läbiv teema, peenike punane joon, niit vms, millele
toetuda, siis on see - võim. Mitte poliitiline, vaid inimeste vaheline,
survestaja ja survestatu suhe. Mitte igas loos, aga pahatihti on kannataja
naine.
Kõik jutud ei ole valus-nukker-kibedad, ei. Ärapanemist leiab ka nt interneedus.

Jääb mulje, olgu petlik või mitte, et Viiding tegeleb mineviku läbivalgustamisega,
kus kirjutamine on protsess millegist vabanemiseks. Samas, milleks siis üldse kirjutada.
Vaino Vahingule pühendatud lühijutus hakkab helisema telefon, mis on ammu välja
lülitatud, teisel pool räägib kadunud vanaisa. Toimub kommunikatsioon teispoolsusega.
Ja nii kandub väike slepp Vene ajast siia raamatusse, andes ruumi nostalgitsemisele.

"Võib-olla sa ei tea, et sul on mingi paralleelliin kellegagi. Ja äkki
maksab keegi sinu eest arveid ka - selliseid asju oli ju vanasti Vene ajal
küll ja küll," pakkus Edit. "Ehk on see sul siia nii ammu paigaldatud, et
on jäänud kuidagi registreerimata, või siis on kellegi teise nime peal...
Ega mina ju ei tea!" (lk16)

Laiapea

Orkaani südames on vaikus

Loterii

Sirp

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Kujutis
LV 15. Raamat, mis on hetkel koolis kohustuslik, AGA siis ei olnud, kui sina koolis käisid. (V klass) Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks. Eesti Päevaleht. 2008. 176lk. Kurb, aga seikluslik ja pinev oli lugeda lapsepõlvest, mida meenutab oma esimeses raamatus Ivar Soopan (s.1971). Lugemist alustasin järelsõnast ja juba siis oli selge, et see saab olema üks lugu laadis a-la "Pal tänava poisid". Suures osas autobiograafiline raamat räägib 10-14 aastatse poiste elust Viljandimaal 1980ndate alguses. Kaks peategelast, Jan ja Villu, satuvad kohaliku tiigi ääres õngitsedes mõttele, et tuleks ehitada parv, millega sõita tiigi keskel asuvale saarele. Nii kujunebki esimene osa raamatust parve ehitamisele, kamba kokkuajamisele, ja kus juba kellelgi huvitav on, sinna tekib kadestajaid. Tekib väike sõda naaberasula poistega, mida ilmekalt kujutab ka Ott Valliku kaanepilt. Teises osas suvised seiklused jätkuvad. Kaks kampa panevad end maksma kuival maal. Kõik läheb Janil h
Lisateave

Jüri Tuulik. Vares.

Kujutis
LV 10. Raamat, mida pidid koolis kohustusliku kirjandusena lugema, aga mille sisust ei mäleta sa enam õhkagi (või mäletad väga halvasti) Jüri Tuulik. Vares. LR 49-51. Perioodika. 1979. 128lk. Ei meenu, mis klassis seda lugama pidi, aga loetud ta igatahes sai. Sisust pole kohe üldse midagi meeles. Ainus pidepunk on kaanepilt, kuid seegi ei kuulu mitte LR sarjale, vaid 1983. aasta väljaandele, mille kujundas, vaatasin internetist järele, Uno Roosvalt. Unustamine, ilmselt see on paratamatu, et mõned raamatud lihtsalt satuvad selle hõlma varju, no mis parata. Kuid „Vares” räägib Abruka saarel elavast poisist, kes kasvatab üles metsast leitud varesepoja. Mardu, nii on poisi nimi, kasvab koos ema ja vanaemaga. Kas täiskasvanud käituvad alati täiskasvanulikult, kui vaadata elu läbi lapsesilmade? Vaevalt. Suhted kasuisaga, kes aeg-ajalt pummeldad, see paine käib läbi terve romaani kui jahe Golfi hoovus. Seda enam, et on nõukaaeg, oi jahh! Saaremaa pealinn ei ole Kuressaare, vaid hoopis
Lisateave

Giovanni Boccaccio. Dekameron.

Kujutis
VV. Giovanni Boccaccio. Dekameron.  Tlk Johannes Semper.  Eesti Riiklik Kirjastus.  1957. 688lk. Suurem kriisiaeg hakkab küll ümber saama, kuid koduse riiuli manu on ikka tore kiigata. Mõtlesin jah, et kui ma nüüd ka ei loe seda raamatut, siis ta jääb jälle seisma aaastate takka. „Dekameroni” taustaks on 1348. aastal Itaalias levinud katkulaine. Kümme jutustajat pagevad Firenze lähedale lossi, et kümne päeva jooksul rääkida üksteisele lohutuseks lugusid. Kokku saab jutte ei rohkem ega vähem kui sada. Millest raamat räägib, polegi lihtne vastata. Kõige lühem vastus on – armastusest. Giovanni Boccaccio (1313-1375) elas ja kirjutas oma ajastust, milleks oli renessanss. Eks see epohh jättis oma jälje ka tema loomingusse. Võib öelda küll, Boccaccio Muusa näikse olevat kohati lausa amoraalne Amor. Nt kuuenda päeva kuuendas novellis on üks selline stseen, kus abikaasa kohtub oma armukesega: „Seejärel astusid nad tuppa, keerasid ukse lukku ja Lambertuccio hakkas daamiga vallatle
Lisateave