Olli Jalonen. Poisiraamat.

Pildikesi poisipõlevst

Olli Jalonen. Poisiraamat
Loomingu Raamatukogu 25-28.
Tõlkinud Piret Saluri.
Toimetanud Kai Aareleid.
2016. 192lk.



Tuntud Soome kirjaniku, Olli Jaloneni (1953), kelle nime ma alles mõned
päevad tagasi avastasin, debüüt ilmus juba aastal 1979 ("Sulgkasukas").
Esimene eestindus Piret Saluri tõlkes oli 1990 ("Hotell elavatele") LR sarjas.
Nagu järelsõnast lugeda saab, ei Jalonen selline kirjanik, kes väga tihti
raamatuid ei avalda, samuti muudab ta oma käsikirju ennem käest andmist.
Eks seda võib ka "Poisiraamatu" kohta oletada.

Jutt on siis elust 60-ndate aastate Soomes läbi maakohas sirguva noormehe silmade.
Ilmselt on peategelane Jaloneni alter ego, kui arvestada, et tema vanus,
tema noorus raamatus kirjeldatud ajaga kattub.
Aeg on keeruline ka seal. Sõjast on möödunud kaks dekaadi, aga kõik haavad
ei ole veel kinni kasvanud, ikka võib leida naabri pööningult vintpüsse.
Koolis esineb laste vahel vägivalda ja ega õpetajadki kõik ei ole just
leebemat sorti.

Oli küll äratundmist. Võib ju öelda küll, et Soome on välismaa, aga
range õpetajaga meenus, et on olnud ka endal kokkupuude sellisega.
Tänapäeval ei tuleks selline asi nagu tutistamine loomulikult kõne alla,
kuid ennem ilmakorravahetust juhtus ka siinpool raudset eesriiet selliseid
asju.

Kirjutatud on kõik kuidagi väga jalonenlikult. Ta räägib ja jutustab, aga ei
lase kõneleda kellelgi teisel. Lugeda 190lk teksti, kus ei ole dialoogi,
sellega pidi natuke harjuma. Nii saab teha ainult päevikuvormis, kuid ta teeb
seda hästi. Korraga väikestes kogustes lugeda, nii on kõige parem.
Kiiduväärt detailitunnetus.

Üks katkend ka siia, millest ei puudu muidugi soomalaste rahvuslik uhkus,
ei, see ei ole Nokia, see on soome saun.

 "Kui alla jõuan, istuvad mehed juba sauna eesruumis. Nad on traksid
õlgadelt alla võtnud ja särginööbid lahti teinud. Kiiret ei ole.
Laupäev on niisugune. See algab juba pealelõunal, sest poolik tööpäev
ja koolipäev on seljataga ja mõned tunnid nendest peale lähevad ruttu.
 See on pühapäeva jõudmine, aga mitte veel päriselt. Nõnda olen laupäeva
pealelõunad ja laupäevaõhtud endamisi mõelnud, need on nädala kõige parem
aeg, sest pühapäeva kõrval on juba kogu aeg üha lähemal esmaspäev ja
esmaspäevas on juba kõik teised päevad enne uut laupäeva." (lk52)

Nõutuks teeb vaid see, et kui Jalonen sai rääkida õues ja metsas müttamistest,
tegevustest, millega lapsena tegeles, siis millest hakkkavad kirjutama need,
kes praegu on 6-10 aastased. Vaatasin televiisorit, olin arvutis. Jeerum.

kultuuritarbija60

Laiapea










Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Jüri Tuulik. Vares.

Jaan Rannap. Agu Sihvka annab aru.