Mööda netti

Ray Bradbury. Kaleidoskoop. Tlk Mario Kivistik. Varrak. 2000. 400 lk. Kaleidoskoop on üks nendest ulmejuttude kogumikust, millest olin kuulnud juba ammu, aga varem ei olnud lihtsalt mahti lugeda, nüüd siis sai laenutatud ja pisut tutvust tehtud selle raamatuga. Juba see, millest tagakaanel ja eessõnas kirjutatakse, oli paljulubav ja isuäratav, mistap olen nõus, et Bradbury on ulmes lausa suurkuju, tema lugudes esineb kaotusvalu, nostalgiat, kaastunnet, stiilimeisterlikkust ja muidugi inimlikkust. Kuna tegemist on valikkoguga, siis pärinevad siia kogutud jutud üheksast erinevast jutukogust, millest esimene ilmus juba 1947 ja viimane 1996. Kuna lugusid on kokku kolmkümmend, on ka nende temaatiline spekter üsna lai, sest koostaja sooviski anda üldisemat pilti Bradbury mitmekesisest loomingust. Palju on kosmoselugusid ja tulevikunägemusi kui teadusumet, vähem leiab õudust ja mõni lugu on seal kuskil suisa piiri peal.  Lugemisega mingeid tõrkeid ei olnud, läks üsna ladusalt. Eks see ole...

  Ray Bradbury. 451° Fahrenheiti. Tlk Hans Luik.  Hea Lugu. 2019. 192 lk. Kui raamatuid saab liiga palju, tekib küsimus, mida nendega peale hakata. Üks võimalus neist vabanemiseks on need põlema panna. Raamatu peategelane Gay Montag, kolmandat põlve pritsimees tegeleb igapäevaselt mitte tuletõrjumise, vaid raamatute süütamisega. Nii veider, kui see ka ei tundu, pakub põletamine talle naudingut. Ühel päeval kohtab Guy naabritüdrukut Clarisse`i, kes on teistest erinev, kes paneb ka kogenud pritsimehe vaatama maailma teise pilguga ja küsima neid ohtlikke miks-küsimusi. Saanud nii öelda nägijaks, hakkab pritsimees oma elu ümber korraldama. Raamat on kirjutatud aastal 1953, aga mõned asjad ei ole väga palju muutunud või siis hakkavad teised asjad alles kohale saabuma. Ühiskond, mida kujutatakse, ei tohiks väga võõras olla, meenutab pisut Põhja-Koread. Kõik peavad olema sarnased, ei tohi raamatuid omada, lugeda, võid tekkida oht, et inimene hakkab mõtlema. Raamat lugeja käes on kui ...

  Maniakkide Tänav. Teekond Ridamuseni. Lummur. 2021. 288 lk. Need kaanepildid eesti ulmeraamatutel lähevad aina paremaks, nii et pidin ka selle raamatu nimekirja lisama. Raske ei ole arvata, kelle kätetöö see on, Meelis Krošetskini, kes siis veel. Kuid tegemist on siis Maniakkide Tänava teise jutukoguga, kuhu on valitud paremik, üheks juttu aastatest 2008-2019. Ühtki eelmist raamatut ma temalt lugenud ei ole, mõni üksik pala Reaktori veergudelt ei lähe ilmselt arvesse. Pikem lugemine oli J.J. Metsavanaga kahasse kirjutatud "Kosmose pikk vari" (2019), mis jättis meeldiva mulje, aga seegi hakkab vaikselt unustuse hõlma juba vajuma, mistap oligi paras aeg Mandi viimast raamatut sirvida.  Alustasin Jüri Kallase järelsõnaga, mis tegi asjaliku ülevaate kogu autori loomingust. (Kusjuures, ühes jutus on Jüri ehk Jürka nimeline tegelane, kes ei ole just kõige positiivsem persoon, aga ju see oli juhus.) Huvitav tähelepanek oli see, et Maniakkide Tänav on avaldanud essee "Varbad s...

 Manfred Kalmsten. Kaarnlalaul. Fantaasia. 2021. 153 lk. Olen tagakaane tutvustusega täitsa nõus, et see on üks sünge fantaasialugu, nagu mainis Raul Sulbi. Kui nt maailma loomist silmas pidada, siis võib leida natuke sarnasust eelmise raamatu nimilooga "Raske vihm" (2020), ka siin liiguvad tegelased ringi asulas, kus esineb hüljatuse ja mahajäetuse hõngu. Tegelikult on neid maailmu, mille vahel pendeldatakse päris mitu. Üks hakkab kokku varisema ja siis minnakse ajutiselt järgmisse, aga ulmes ei ole selles midagi üllatavat.  Viimase aja sündmuste taustal Ukrainas on kuidagi nii läinud, et fantaasialt ootan mingit eraldumist, väljalülitamist, olen nõus, et ulme esimene eesmärk on ikka eskapism. Aga jõudes 53. leheküljele loen: "Aekadion oli tules. Tuhastusid tuhanded pargid ja aiad. Ükshaaval varisesid kokku hõljukpaleed, mis veel mõned päevad tagasi oma valgest sulakivist seintelt nii suursuguselt päikesevalgust peegeldasid. Sellesama päikese valgust, mida nüüd varjut...

  Clifford D. Simak. Libainimesed. Härjapõlvlaste kaitseala. Tlk Krista Kaer. Eesti Raamat. 1989. 320 lk.      Clifford Donald Simak on kirjutanud kaks ulmeromaani tulnukatest ning ajarändudest ja mis see kõik endaga kaasa võiks tuua, kui keegi midagi ei teeks. Paraku kõik ei lähe nii, nagu plaanitud, leidub osavõtlikke tegelasi, kes haaravad initsiatiivi ja toovad olukorda selgust.   „Kunagi ammu kirjutas Wells tulnukatest, kes tungisid Maale. Ja pärast teda panid paljud kirja teistsugused kujutluspildid tulnukate sissetungidest. Kuid mitte keegi neist, mõtlesin ma, mitte ainuski, polnud jõudnud tegelikkusele ligilähedalegi. Mitte keegi polnud ette näinud, kuidas sai juhtuda, et seesama süsteem, mille me aegade jooksul nii suure valu ja vaevaga loonud olime, nüüd meie endi vastu pöörati – kuidas vabadus ja omandiõigus osutusid lõksuks, mille me ise enda jaoks üles olime seadnud.“ (lk 113)   Nii et jah, pole see kapitalism midagi nii täiuslik süsteem, kui e...

  Meelis Kraft. Veealused. Sooroheline. 2021. 384 lk.     “Veealused” on romaan katastroofist, selle saabumisest ja samas annab ülevaate tagajärgedest. Lühemalt öeldes on see postapokülptiline teos. Lõpp ei saabu siin tuumasõja ega meteoriidiga kohtumise tulemusena, vaid hoopis teadlaste valearvestuse tõttu, kui energiakriisi lahendamise käigus väljub olukord kontrolli alt. Piltlikult võiks see olla kuidagi nii, et andke teadlasele pidepunkt ja ta nihutab paigast terve maakera.   Tegevus toimub kaugel tulevikus, ühtki aastaarvu ei nimetata, aga rahvaarv on nt ühel hetkel 24,5 miljardit. Internet, või selle järgmine aste (MetaKlaster) on veel olemas, tehneloogiat on lausa lademetes, alustades tehisintellektist, võrkkestakuvast,  ja lõpetades  relvadega nagu miraažgranaat või nanolainerelvad, droone ei tasuks mainidagi. Ühesõnaga, siin kaante vahel on korralik litakas teadusulmet, mis usutavasti ainult kaante vahele ka jääb.   Huvitava la...

  Juhan Paju. Hiromandi kokteil. Eesti Raamat. 1991. 152 lk.   Kui kokku segada erinevad koostisosad, võib paremal juhul loota, et sellest tuleb välja üks iseäralik kokteil. Juhan oli siia kokku seganud nii ulmet kui olmet ja veel midagi, nii et sõelale jäi romaan, mis ei jäänud ka romaanivõistlusel märkamata (2. auhind 1990) . Proovisin minagi sedasamust   nii ääri-veeri mekkida, ning tuleb tunnistada, et maitses küll. Ja millest seal siis juttu on? Romaan algab aastal 1985, kui lugeja leiab end ühe väikese, vaikse ja unise provintsilinna kohvikust. See, et parasjagu toimuvad üleloomulikud asjad ( parun von Weide pildi seest välja astumine, sadamakapteni lendamine potikaanega ), ei näi kohalolijaid suuremat üllatavat, küll aga ehmatab advokaat, kes kohtab oma noorus põlve kallimat sellisena, nagu ta oli meelde jäänud kooliajast, 20 aastat tagasi. Too, end hiromandiks nimetav tegelane, kes teiste kulul väikest nalja teeb on… tulnukas.   Ega ma siin üle ega üm...