Ray Bradbury. 451° Fahrenheiti.

 




Ray Bradbury. 451° Fahrenheiti.
Tlk Hans Luik. 
Hea Lugu. 2019. 192 lk.

Kui raamatuid saab liiga palju, tekib küsimus, mida nendega peale hakata. Üks võimalus neist vabanemiseks on need põlema panna. Raamatu peategelane Gay Montag, kolmandat põlve pritsimees tegeleb igapäevaselt mitte tuletõrjumise, vaid raamatute süütamisega. Nii veider, kui see ka ei tundu, pakub põletamine talle naudingut. Ühel päeval kohtab Guy naabritüdrukut Clarisse`i, kes on teistest erinev, kes paneb ka kogenud pritsimehe vaatama maailma teise pilguga ja küsima neid ohtlikke miks-küsimusi. Saanud nii öelda nägijaks, hakkab pritsimees oma elu ümber korraldama.

Raamat on kirjutatud aastal 1953, aga mõned asjad ei ole väga palju muutunud või siis hakkavad teised asjad alles kohale saabuma. Ühiskond, mida kujutatakse, ei tohiks väga võõras olla, meenutab pisut Põhja-Koread. Kõik peavad olema sarnased, ei tohi raamatuid omada, lugeda, võid tekkida oht, et inimene hakkab mõtlema. Raamat lugeja käes on kui relv. Sünge, hall ja üheülbaline on sealne maailm. Meelelahutus on ainus "vaimutoit", kui nii saab öelda, mida ekraanidelt pakutakse. Ja ekraanid, need katavad terveid seinu tubades, need ei ole väikese ekraaniga suured televiisorid. Peategelase naine, Mildred, on end täielikult virtuaalmaailma külge aheldanud, nii et inimesena on ta tühisuste tühisus, masendav. 

On küll raske teema, kuid kirjutatud on vägagi lugejasõbralikult. Peaks olema üks väheseid romaane, mille Bradbury on kirjutanud, eks teda peetaksegi rohkem ikka jutumeistriks. Siin leidub vähe lehekülgi, millelt ei võiks mõnda kohta tsiteerida. Kuigi ulmet ma keele enda pärast ei loe, siis tema keelepruuk on unikaalne. Ilmestagu seda kas või need laused: "Vari põrkas eemale. Silmad kadusid. Sadas puulehtede kuiva vihma." (lk 168) Puulehed võivad tavakodaniku jaoks olla lihtsalt puulehed, olenamata aastaajast, kuid poeedile on need midagi enamat, jah, Bradbury keel on poeetiline. Tema lugemine pakub meelehead, see toimub kuidagi sundimatult. Kui üks raamat võiks olla nimekirjas "100 raamatut, mida lugeda", kuuluks see kindlasti sinna. Kas ta mõne auhinna on saanud, selle kohta ei ole tagakaanel midagi öeldud. Sisekaanel on Bradbury sünniaastaks ekslikult pandud 1922, tegelikult olid tema eluaastad 1920-2012. Väheusutav, et keegi veel ei ole seda raamatut lugenud, aga kui nii on, siis soovitan küll lugeda. 













Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Jüri Tuulik. Vares.

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Jaan Rannap. Agu Sihvka annab aru.