Maniakkide Tänav. Teekond Ridamuseni.

 

Maniakkide Tänav. Teekond Ridamuseni.

Lummur. 2021. 288 lk.


Need kaanepildid eesti ulmeraamatutel lähevad aina paremaks, nii et pidin ka selle raamatu nimekirja lisama. Raske ei ole arvata, kelle kätetöö see on, Meelis Krošetskini, kes siis veel. Kuid tegemist on siis Maniakkide Tänava teise jutukoguga, kuhu on valitud paremik, üheks juttu aastatest 2008-2019. Ühtki eelmist raamatut ma temalt lugenud ei ole, mõni üksik pala Reaktori veergudelt ei lähe ilmselt arvesse. Pikem lugemine oli J.J. Metsavanaga kahasse kirjutatud "Kosmose pikk vari" (2019), mis jättis meeldiva mulje, aga seegi hakkab vaikselt unustuse hõlma juba vajuma, mistap oligi paras aeg Mandi viimast raamatut sirvida. 

Alustasin Jüri Kallase järelsõnaga, mis tegi asjaliku ülevaate kogu autori loomingust. (Kusjuures, ühes jutus on Jüri ehk Jürka nimeline tegelane, kes ei ole just kõige positiivsem persoon, aga ju see oli juhus.) Huvitav tähelepanek oli see, et Maniakkide Tänav on avaldanud essee "Varbad sügavale mulda", milles ta kutsub kaasautorkonda üles kirjutama eestist ja eestlastest. Eks ta õige ole, mis lähemal, see kõnetab rohkem. 

Kuidagi vildelikult kõlava pealkirjaga lugu "Pika musta mantliga mees", üks kolmest mu isiklikust lemmikust siin, räägib vägagi eestluse jätkusuutlikkusest. Kui ajas rändamine on võimalik, siis ei ole keeruline oma esivanemaid punaste kommunistide haardest päästa. Ei puudu metsavennad ega vana tulemasin, mis töötab kui Aladini imelamp. Ka teises eestlasi heas valguses näitavas jutus "Kolmanda Reichi`i triumf"  on metsavendlusel oma osa, kuid see võtab ka viimase aja päevasündmuste foonil vähe tõsisema kaalu. Viimane eraldi mainimistväärt lugu oli "Tähed täis surma", mis oli kosmsoselugu ja teadusulme ja kellegi Paul Meldori lugu ellujäämisest ning üleelamistest.

Ülejäänud jutud olid sellised tugevalt keskpärased, lugemist ei kahetse, aga soovitada kellelegi ei oska. Õudusjuttudest olen vist välja kasvanud, samas tore oli stalkeriga jälle kohtuda, kurb näha üksikema hoolimatu mehe poolt mahajäetuna, huvitav lennata tehisintellektiga kaugele planeedile ja naljakas koos külamemmede-taatidega õiglust jalule seada, aga need ei olnud siiski minu maitse jaoks ahhetama panevad tipplood. Sugugi ei välista võimalust, et keegi teine võib neid ilmselt rohkem nautida. Ja kui palju võib veel välja lüpsta vampirismist? Vastust teab vaid tuul. Õnneks on nii, et kirjasõna autor valdab, midagi üle ega puudu ei olnud, lausa lust on lugeda. Isegi pildid andsid oma panuse juurde, Mark Antonius Puhkan on need teinud.  

Nii et jah, kobe ja kabe jutukogu, mis tekitas piisavalt põnevust ja huvi, et mitte pooleli jätta, arvatavasti ei jää viimaseks sellelt kirjanikult. 



Reaktor

Reaktor

BAAS

Sulepuru

Loterii

ERR


Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Jüri Tuulik. Vares.

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Jaan Rannap. Agu Sihvka annab aru.