Ray Bradbury. Kaleidoskoop.

Ray Bradbury. Kaleidoskoop.

Tlk Mario Kivistik.

Varrak. 2000. 400 lk.


Kaleidoskoop on üks nendest ulmejuttude kogumikust, millest olin kuulnud juba ammu, aga varem ei olnud lihtsalt mahti lugeda, nüüd siis sai laenutatud ja pisut tutvust tehtud selle raamatuga. Juba see, millest tagakaanel ja eessõnas kirjutatakse, oli paljulubav ja isuäratav, mistap olen nõus, et Bradbury on ulmes lausa suurkuju, tema lugudes esineb kaotusvalu, nostalgiat, kaastunnet, stiilimeisterlikkust ja muidugi inimlikkust. Kuna tegemist on valikkoguga, siis pärinevad siia kogutud jutud üheksast erinevast jutukogust, millest esimene ilmus juba 1947 ja viimane 1996. Kuna lugusid on kokku kolmkümmend, on ka nende temaatiline spekter üsna lai, sest koostaja sooviski anda üldisemat pilti Bradbury mitmekesisest loomingust. Palju on kosmoselugusid ja tulevikunägemusi kui teadusumet, vähem leiab õudust ja mõni lugu on seal kuskil suisa piiri peal. 

Lugemisega mingeid tõrkeid ei olnud, läks üsna ladusalt. Eks see oleneb ilmselt lugejast samuti. Arusaadavalt mängib kirjanduses esimest viiulit romaan, ja need teised flöödid, timpanid ja tsellod ehk jutud, novellid, liistud ja laastud tulevad alles hiljem. Kuid aeg-ajalt lugeda lühiproosat on... kuidagi kosutav. Mis siin silma hakkas, mõni õudusjutt päris alguses nt "Emissaar" ja "Skelett" jäid pisut kahvatuks, kuid pole hullu, näikse, et lõpu kirjutamine loole ei ole Bradburyl just kõige tugevam koht. Aga võib-olla oli vaja tähtajaks kirjutada, kujutan ette, et avaldamiseda võis olla seis nii, et kuller seisis juba ukse taga, tammus närviliselt jalalt jalale ja ootas, ning siis tuli kiiruga lõpp valmis kirjutada. Tundus, et lugu oleks võinud alles seal alata, kus autor lõpetas. Kuigi meenub, et nt varane S. King on kirjutanud õudust, mis isegi minusugusel õudusvõhikul suutis naha vahele pugenud (Maisilapsed). Bardburyl on ka üks viljapõlluga lugu varuks, "Sirp" on selle pealkiri. Selles on juttu nisupõllust, mille harimine antakse edasi üsna ebaharilikul viisil. Kuid asja teeb eriliseks Bradbury jutu sügavus, realismilt minnakse sujuvalt üle sümbolismile. Lõpuks saab aru, et seal kuskil ridade taga seisab kirjanik, nägu hirmust kaame ja hoiab käes silti "Ei (tuuma)sõjale", aeg oli selline.  

Kõik see negatiivne inimloomuses, kõrkus, hoolimatus, saamahimu, mille vastu Bradbury seisab, annab ehedalt iseloomustada ka selle katkendiga:  

"Planeet tuleb üle trumbata," ütles Chatterton. "Sisse tungida, segi pöörata, loomad ära mürgitada, jõed tammidega tõkestada, nurmed täis külvata, õhk õietolmust puhastada, planeet läbi kaevata, kinni naelutada, talle kirvega äsada ja kaduda kus kurat, kui sa oled saanud, mida tahtsid. Muidu teeb planeet sulle ära. Planeete ei või usaldada." ( Saagu siia tiigrid, lk 326)  

Sümpaatne on nende vastandumiste juures see, et isegi kui hea otseselt ei võida halba, ei hakka autor moraali lugema, targutama ega mingeid reegleid kehtestama. Ja siiski saame aru, mille poolt ollakse. Ta räägib nii, nagu asi on, talle omases stiilis ja ometi nukralt lootusrikkaks jäädes. Inimesed on elusad, dialoogid usutavad, pöörangud ootamatud, ideed kandvad, midagi enamat olekski ülekohtune oodata ühelt kirjanikult. Oli küll naljakaid kohti, kui 23. sajandil öeldi veel, et "viskas toru hargile" või Marsil ja teistel planeetidel on elamiskõlbulik atmosfäär, aga Bardbury ei ole väga detailides sõrmega järge ajav tüüp. Omal moel peaks see muutma lugemise kergemaks ka neile, kes muidu ulmet ei loe.

Mitmed lood on juba varem eesti keeles ilmunud, isegi eesti ulmet mõjutanud ja "Chicago kraatri poole", mis on natukene postapo. hõnguline jutt siin kogumikus, oleks justkui sissejuhatus romaanile "451° Fahrenheiti". Pisut häbi on tunnistada, aga varem olin lugenud ainult kahte juttu "Ootaja" ning "Kõue kõmin". See viimane jutt on mitte ainult Bradbury arvestuses, vaid kogu lühiproosa hulgas üks säravamaid pärle, mis ulmes kunagi kirjutatud. Ajarännu teemal on kirjutatud palju jutte, aga see mõjus küll värskelt isegi aastaid hiljem. Tegelikult on kogu see raamat oma nime väärt, valik on kaleidoskoopiline, nii et lühiproosa lugeja võib sellega täitsa arvestada.

 



BAAS

Eesti Päevaleht

Kuuemeeletee

Loterii


Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Jüri Tuulik. Vares.

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Jaan Rannap. Agu Sihvka annab aru.