Retk Hämarusse.
Retk Hämarusse.
Koostanud Mario kivistik.
Salasõna. 2003. 174 lk.
Isikliku väljakutse lõpetuseks valisin ulmeantoloogia "Retk hämarusse", mille kaante vahel leidub kolm lugu. Esimene jutt on Aleksei Kalugini "Mona Lisa portree juhtum", mis räägib kuulsa maali kaaperdamiskatsest. On parasjagu 22. sajand, kui keegi küündimatu kunstnikuhakatis soovib portree ajaloost ära kaotada, et saaks oma alamõõduliste šedöövritega ilma teha. Et olemas on ajamasin, pole keeruline minna 16. sajandi Firenzesse külla geeniusele, Leonardo da Vincile. Hullema ära hoidmiseks tuleb juhtum lahendada Ajakontrolli inspekoril Ladinil. Täitsa loetav jutt, ei ajanud isegi mitte haigutama. Ääri-veeri meenutas pan Grpowski juhtumeid, ja olgu siis mainitud, et Kalugini teksti tõlkis Indrek Hargla.
Karen Orlau "Kelmid ja kangelased" on fantasy lugu, hargneb see lahti kuskil väljamõeldud Unguurias ja asjaosalised ajavad taga reliikviat, mõõka, mil nimeks Elvarin. Sattus olema segane lugu, autor on vist lähtunud teesist "rääkida kõigest ja mitte millestki", ehk siis jutt on liiga ülekoormatud. Parema pildi saamiseks oleks pidanud seinale paberilipakaid kleepima kirjaga, kes on kes ja kaardi joonistama, võib-olla siis oleks rohkem sotti saanud. Tegelasi on nii palju, et kõigile ei ole isegi nimesid jagunud, kellegi nimi oli nt "Nimetu", et nagu mis asja? Oleks siis lühijutt, aga see on jutustuse mõõtu pala, kuid siiski jäävad tegelased väga pinnapealseks, tekst on hakitud ja valmistas kahjuks pettunmuse. Vist oli autoril esimene harjutus selles žanris kirjutada, tema etnoulme jutud on siiski paremal tasemel.
Eriline kõvard on siin kogumikus loomulikult George R. R. Martin. Tema loo, "Liivakuningad" tegevus toimub planeedil Balduril. Võõrast nimest ei tasu end eksitada, tingimused on seal sarnased maale. Simon Kressi kinnisidee on koguda ebaharilikke loomi, ja nõnda võtab ta endale majja putukad, keda kutsutakse liivakuningateks. Simonil on aga rohkem halbu kui häid omadusi, ta on tõbras ja sadist, talle pakub naudingut, kui tema lemmikloomad omavahel sõdivad. Eks ühel päeval tuleb tal oma kasvandikega sõdima asuda, aga selleks ei olnud ta muidugi valmis. Selline, kuidas koer külale nii küla koerale jutt. Lausa uskumatu, kui lihtsa keelekasutuse, väheste tegelaste ja napi maailma kujutamisega on võimalik kirjutada selline kõrgliigasse kuuluv lugu. Samas ei tasu ka imestada, jutt pälvis 1979. aastal Hugo ja Nebula auhinnad. Meitriklass.
Lõppu on lisatud mõned arvustused ja koostaja pikem artikkel "Piiritluskatse ulmekaardil", milles tehakse ülevaade 2002. aastal ilmunud eesti ulmest. Sama tekst on ilmunud ka raamatus "Fändomi sünd" (2020), kuhu Mario Kivistik kirjutas veel ühe uue meenutuse juurde. Ta rääkis, et Marduse aeg sai läbi, sest entusiasm sai otsa, oma osa võttis Saaremaale ostetud suvekodu ja tõlkimise-toimetamise jaoks enam aega polnud. Märkimisväärse jälje suutis ta siiski jätta, mille eest olen talle küll väga tänulik. Ja ulme ei ole kuhugi kadunud, selle avaldamisega hakkasid edasi tegelema teised kirjastused... aga see on juba teine jutt.
Kommentaarid
Postita kommentaar