Mardus 2/99

 

Mardus 2/99

Koostanud Mario Kivistik.

Salasõna. 1999. 96 lk.

Lühidalt. Üheksa lugu, kolm lausa laastu, kolm keskmist ja kolm pikemat ulmejuttu. Lühematest alustades oli kohe esimene Jaan N. Kleini jutuke "Nälg". Merehädalisest peategelane satub üksikule saarele, kannatab söömata olemise all, hakkab lõpuks iseennast sööma, alustades jalgadest. Kuskilt eemalt hiilib ligi mingi hall pilv, mis sööb tegelase ära... ja puänt... huh, no oli ikka jube. Pisut lühikeseks jäi, et midagi väga-väga olla, aga see eest korralikult kirjutatud. Kahju, et autor rohkem pole midagi avaldanud, ilmselt on keegi kasutanud varjunime. Nende juttude juures, kus inimkond justkui peoga pühitakse, olgu siis tuumasõda, asteroidiga kokkupõrge, viirus, loodusõnnetus või midagi muud, jääb mind ikka painama küsimus, et kes see kirjutab, kui kõik surma said? Et ulme, kus kehtib mingi oma loogika, siis, jah, tuleb mööndusi teha, lepin sellega. 

Kui Jürgen Ligi oli veel rahandusminister, liikus tema kohta ühismeedias väljend "Jürgen lõpp on Ligi". Urmas Nimetu lühijutt "Romantiline jalutuskäik" on ka selline maailmalõpu lugu, mis räägib viimsepäeva saabumisest, et mis siis toimuma hakkab ja kuidas keegi käitub, kuid paraku on see üks nõrgemaid siis kogumikus, kuulub sinna kategooriasse "loed ja unustad". See teema vajanuks pikemat lahtiharutamist, liiga palju vähesega edasi anda, tekst on ainult kaks lehekülge, seda on katastroofiliselt vähe. Eks teema ole juba korralikult läbi nämmutatud ka, mis parata, meenus Lars von Trieri film "Melanhoolia" (2011). 

Veiko Belialsi laast "See" justkui lubas, aga ei midagi ülearu vapustavat, kesine. Oli seal keegi optimistlik tegelane, keda hakkab läbi pargi jalutades jälitama mingi koll, kes võttis asjaosalise keha üle... Ah jaa, tekst peaks olema katkend Marek Simpsoniga kahasse kirjutatud romaanist "Existerion". Kummaline paradoks on see, et ühe nõrgima loo autor on ainus, kes täna veel rivis on, teinud isegi karjääri, kuna teised on ammu läinud oma teed. Veikost kui realiteraadist on tänaseks saanud Eesti Ulmeühingu president ja kirjutab ta samuti paremini kui toona. Tema viimane raamat "Surnud mehe käsi" (Lummur, 2021) oli täitsa korralik jutukogumik.

Keskmise pikkusega jutt oli Karen Orlau "Hirmu suured silmad". Peategelane on naine, kes jääb autoga ööseks maanteele, leiab inimtühja tankla, tangib, käib poes lettide vahel, hakkab autoga lahkuma, vaatab peeglisse ja näeb midagi jubedat. Imelikul kombel oli tegemist hea õuduslooga, seda mainin muidugi ühe tema teise jutu, "Kelmid ja kangelased" võrdlemisel, seda esimese kasuks.  

Kahjuks ei jätku mul kiidusõnu Robert E. Howardi loo  "Vaikuse Vangitorn" kohta. Oli küll Vaikus nagu keski tont kuskil vangitornis, siis mingid kuningad ja, aga noh, "mõõga ja mantli" lood lühiproosas, sellest ei ole ma kunagi midagi head arvanud, olgu autor kuitahes kuulus. Sama autori Conani raamatuid pole lugenud, kuid film oli täitsa põnev, kui seda lapsepõlves vaadatud sai.

Andre Trinity "Soovide Loss" räägib sellest, millest on varemgi  üht-koma teist kirjutatud. On siingi loos võimalus oma soovid realiseerida, kui minna õigesse kohta. Esiplaanil on mees ja naine, nendevaheline suhe ja teineteise mõistmine. Täitsa kabe ja leotav ehkki kilkama ei pannud. 

Pikema loo, "Kisendav kolp" on kirjutanud F. Marion Crawford. Erru läinud meremees elab rannikul majas, kus eelmise omaniku kolp on kapis ja ilmutab elumärke. Üsna nõudlik lugu, võiks öelda, et vana inglise õdus õudus, mida on paras lugeda, kui õues on tuuline ja pime, vihma rabistab vastu aknaplekki, kaminas põlevad puud ning tuli heidab vaibale varje, lohutuseks on klaasis sooja teed ning kiiret pole kuhugi. Terve jutt on üks suur monoloog, kellelegi räägitakse, aga vestluskaaslane vaikib targu. No ma ei tea, nagu Polkovnikiu lesk vms, tuleb tunnsiatad, et see kolba lugu võiks ka teatrilaval täitsa veenev olla. Nt W. W. Jacobsi õudusjutt "Ahvikäpp" on Ugala teatris lavale toodud, aasta, kui samanimeline telelavastus tehti, oli 1983.

Lew R. Berg. "Viimane karje". Allveelaeva meeskond peab tooma sõjas uppunud Jaapani vrakist välja kapteni šeifi. Ülesanne saab küll täidetud, kuid järgnevad sündmused viivad katastroofini. Ega ma neid allveelaeva jutte ei ole palju lugema sattunud, meenub vaid üks Lovecrafti jutt ja ongi kõik. Siin jutus jäid tegelased natuke liiga pindmisteks, neid ei olnud kerge eristada, muidu täitsa põnev lugemine. 

Ühe tipploo on koostaja ka siia lisanud - Earl Godwini "Issi". See võiks minna sõbraliku tulnuka jutu alla, kui pidada tulnukaks kena naist, kes 24 tunni jooksul elab läbi 70 aastase tsükli. Iga päev sünnitab ta uuesti, ise hukkub ja õhtuks on laps jälle täiskavanu. Ent biloogia vastu ei saa ja nii tuleb sel tulnuknaisel leida partner, kellega luua armuühe. Vot jah, ole oma soovidega ettevaatlik, võiks selle loo kohta öelda, olgu või fantaasia piiritus. 

Ühe-kahe õhtu lugemiseks oli jutte piisavalt, korraga palju ega järjest neid lugeda ei saa, aga väikeste ampsude kaupa, pole viga. 

BAAS