Halli Hordi tulek

 

Halli Hordi tulek.

Koostanud Mario Kivistik.

Salasõna. 2002. 200 lk.

90ndate alguses jõudis lettidele ulmejutte avaldav ajakiri Mardus. Linti tagasi kerides tuleb tunnistada, et ega mul tol ajal mingit nägemust küll asjast polnud, et mida see väljaanne endast kujutab ja kellele suunatud on. Kuid üks number jõudis isegi minu lapsepõlve koju, sirvisin, lugesin ja sinna see jäi. Mäletan, et oli veel odavama otsa ajalehe paberile trükitud, aga mis kõige hullem, sees puudusid pildid ja pealkaas oli lausa hirmutav, et mitte öelda eemaletõukav. Oli, kuidas oli, kuid oma ilmumise lõpuperioodil saavutas Mardus juba märksa nägusama väljanägemise. Neli viimast numbrit, nagu urram.ee lehelt suutsin tuvastada, ilmusid pehmekaaneliste antoloogiatena. Ja et mul väikest viisi ulmehuvi tekkis alles postpuberteedieas, hilistes kolmekümnendates, otsustasin viimase neliku läbi lugeda. Kuna esimesed kaks "Vaade pimedusse" (2003) ja "Lend võimatusse" (2004) said juba paar aastat tagasi loetud, võtsin nüüd ette kaks viimast, alustades "Halli Hordi tulekuga".

Nagu jutukogudega ikka oli ka siin nende üheksa jutu hulgas paremaid ja kehvemaid, otsa tegi lahti M. John Harrisoni "Viriconiumi rüütlid". Kuskil tsivilisatsiooni äärealal tuleb oma elunatukese eest võitleval peategelasel rinda pista rüütlitest gladiaatoritega. Üks äraütlemata kõva lugu, vaid mõne leheküljega suudab autor luua tumeda atmosfääriga keskaegse maailma ja tegelased, kes on elus. Kahjuks on tegemist ainult katknediga romaanist, mis juhtus enne ja saab pärast, jääb lahtiseks.

Siim Veskimees "Udukardin ja suitsutoru" on kosmoselugu, kus selgub, et Veenusel elavad inimestega väga sarnaselt käituvad tulnukad. Loo algus ja lõpp on kordaminekud selle sõna heas mõttes, aga keskkoht oli küll selline kapsad ja kaalikad, et anna kannatust. Arvan, et tegemist võis olla kellegi parodeerimisega, sellist puänti on varemgi kasutatud. Vähemalt ajas see laast naerma, asi seegi.

Kõige kõigem on muidugi Abel Caini "N`Yargal". Lugu viib kuskile lõunamere saarele, Okeaaniasse, kus leidub vanakuri ise, aga loitsude abil hoitakse teda veel kinni. Kes liiga palju uurima läheb, saab kõrvetada. Üks selline korralik Lovecrafti stiilis õudusjutt, mille loomisega on vaeva nähtud, oli nauding lugeda. 

Molly Browni "Ühiskonna teenistuses" kulgeb linnakeskonnas, parasjagu on käimas politseinike ja pahalaste gängi vaheline sõda. Reservide puuduses hakatakse hukkunud mentide teadvust ühest kehast teise siirdama, ja mis sellest kõigest saab, räägibki see lugu. Üks anglo-ameerika lühiloo musternäide, siin on kõik olemas, tempo, tegelased ja teadusulme. On küll kommerts ja popkorni mekk on man, kuid lobe ja ladus oli lugeda ikkagi.

Tagasi Euroopasse toob Kalju Maapoeg jutuga "Osadus". Seljakoti rändur satub kuskil Slovakkia külas öömaja otsides nõia juurde. Koht ei ole just tavaline, ajalugu ei ole sellest veel lahti lasknud ja ega nõidki oma külalist niisama minema lase. Asi läheb ikka nii käest ära, et vaene rännumees saab kuurilakas ära vägistud. Oh õudust, midagi nii jubedat ei oleks osanud nüüd küll oodata. Erootika ja õudus kokku segada... soovitan vältida seda lugu, ei ole nõrganärvilistele.

Jätkates vanu häid vene ulme traditsioone, kirjutas Lev Veršinin loo "Viimne partii". Kuskil toimus revolutsioon ja lugeja saab toimunut jälgide mitmest vaatepunktist, nii diktaatori kui käsutäitjast-tallalakkujast sõjaväelase omast. Siin võib taustal Venemaa ajaloost paralleele tõmmata 20. sajandi algusega, aga jutu lõpp, kus seinal rippuva pildi sees potreed elustusid ja jälle tardusid, oli paraku deus ex machina. Ülejäänud osas tubli tükk, venelaste stiil, rääkida ühest asjast ja siis veel lellepojast ja siis veel täditütrest... see on lahe. 

Reni Moro "Halli Hordi tulek" algab hästi, kuskil rünnatakse ratsaväega kuningriiki ja võidu nimel tuuakse sisse fantaasia elemente. On mõõgad ja mantlid, aga fantaasia ei ole see žanr, mis lühijuttu hästi ära mahuks. Kui seda tehakse, siis enamasti tekib mul tunne, et keegi nagu sooviks suruda kõrvitsat pudelisse. Pärast esimest veerandit jutus hakati juba tegema kokkuvõtteid, et siis käidi seal ja seal ja võeti need maad ära... Kõik jooksis lihtsalt silme eest läbi ja kaasaelama ei pannud. Väheamlt hea võitis kurja.

Ma ei hakanud lehekülgi lugema, aga Simon Whitechapeli "Ophiotheose tempel" oli kõige lühem jutt siin kogumikus. Kaks usulahku on omavahel sõjas ja vastase templisse läheb spioon, roomab läbi kloaagi, et mineerida üks pühakuju. Rõve küll, aga hästi tehtud, ei saa kurta, tuleb kiita.

Viimase jutu "Kaks nädalat soolaube" autoriks on märgitud varjunimi Osvald Soobel. Pluutol elavad hiidkärbid ja hirved, nad said ajamasina ja Tove Janssoni raamatu muumitrollidest. Nüüd nad tulevad Maale vaatama, kas siin on kõik nii, nagu Tove kirjeldas. Paraku peavad külalised üle elama maandumisel lennuavarii, satuvad kohalikega tülli ja pannakse kaheks nädalaks pokri soolaubade peale.  On seiklust ja sõprust, pääsemist ja moraali, aga mida ei olnud, huvitav ei olnud, pidin kaks korda lugedes magama jääma. Tegemist oli veel romaanivõistlusele saadetud loo lühendatud varjandi või peatükiga. Mida siis veel vaene žürii pidi üle elama, minu kaastunne. Kuna tegemist oli autori debüüdiga, siis on lootust veel on. 

Kogumiku lõppu on lisatud veel intervjuu (Anrdi Riid ja Kristjan Sander), "Stabiilsus või stagnatsioon" ning peotäis arvustusi. Kivistikul läks korda avaldada ikka selliseid kogumikke, mis kisuvad igas suunas laiali. Loen ja on selline tunne, nagu sõidaks ameerika mägedel väikses vagonetis mööda krigisevat rööbasteed. Tegelt oli tore. 

BAAS

Loterii