Arthur C. Clarke. Linn ja tähed.

 

Arthur C. Clarke. Linn ja tähed.

Tõlkinud Ralf  Toming.

Eesti Raamat. 1981. 224 lk.


Vähe on neid ulmekirjanikke, kes suudaksid vastu panna kiusatusele piiluda ettepoole, et kas või vaimusilmas näha, mida tulevik tuua võib. Inglise füüsik ja astronoom A. C. Clarke (1917-2008) kirjutas eelmise sajandi keskapiku loo, mis viib lugeja umbes miljard aastat ajas edasi. Elu Maal on muutunud tundmatuseni, pea kõikjal valitseb tühi kõrb ja püsima on jäänud ainult kaks endasse sulugunud linna - Diaspar ning Lys. 

Tänu tehnoloogia arengule on Diaspar ületanud nii elu kui surma künnise. Inemesed elavad seal üle tuhande aasta vanuseks ja annavad end siis masina hoole alla, mis nad mälupanka talletab, et kunagi jälle ellu äratada, füüsilisena materjaliseerida vms. Näib, nagu oleks utoopia, aga seda rahulolu ei jätku kauaks. Teatud perioodi tagant tuleb keegi imelaps, siin on selleks Unikaal, kes hakkab süsteemi lammutama. Alvin saab aru küll, et suletud linn, kuhu ta sattus, täidab esmavajadused, kuid kange kihk näha laia maailma, viib ta ühel päeval linnast välja Lysi. Jõudnud teise linna kohtab Alvin endast erinevaid inimesi ja looduslähedast elukorraldust, mis muudab tema arusaama ühiskonnast. Kuid vastuseid küsimustele, miks linnad üksteist ignoneerivad ja tunnevad hirmu Sissetungijate ees, ei anna peategelasele oodatud rahu. Vastuseid minnakse otsima kosmosesse.

Kuidas nüüd öelda, kartsin hullemat, aga üllatusin üle ootuste positiivselt. Arvasin, et asi on jäänud ajale jalgu, kuid Clarke kirjutas oma teose ajastuüleseks, lugeda võib seda millal iganes. Eks ta natuke on selline seiklusjutu koega, aga filosofeerimist on piisavalt, et tempo alla tuua. Kulgeb rahulikult nagu suur jõgi, aga ta võtab ka mastaapselt ette. Pööre oli omal kohal, see tõmbas ikka vaiba mul korralikult alt ära, aga ühe asjaga ma päris rahule ei jäänud. Mis sai Alvini tüdruksõbrast Alystrast? Kuskil keskpaigas teda veel mainiti, aga kohustuslik lõpustseen vaatame-käsikäes-loojangut-ja-unistame-homsest jäi millegipärast välja. Muidu on täitsa asjalik ulmekas, soovitan. 


BAAS








Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Kujutis
LV 15. Raamat, mis on hetkel koolis kohustuslik, AGA siis ei olnud, kui sina koolis käisid. (V klass) Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks. Eesti Päevaleht. 2008. 176lk. Kurb, aga seikluslik ja pinev oli lugeda lapsepõlvest, mida meenutab oma esimeses raamatus Ivar Soopan (s.1971). Lugemist alustasin järelsõnast ja juba siis oli selge, et see saab olema üks lugu laadis a-la "Pal tänava poisid". Suures osas autobiograafiline raamat räägib 10-14 aastatse poiste elust Viljandimaal 1980ndate alguses. Kaks peategelast, Jan ja Villu, satuvad kohaliku tiigi ääres õngitsedes mõttele, et tuleks ehitada parv, millega sõita tiigi keskel asuvale saarele. Nii kujunebki esimene osa raamatust parve ehitamisele, kamba kokkuajamisele, ja kus juba kellelgi huvitav on, sinna tekib kadestajaid. Tekib väike sõda naaberasula poistega, mida ilmekalt kujutab ka Ott Valliku kaanepilt. Teises osas suvised seiklused jätkuvad. Kaks kampa panevad end maksma kuival maal. Kõik läheb Janil h...
Lisateave

Jüri Tuulik. Vares.

Kujutis
LV 10. Raamat, mida pidid koolis kohustusliku kirjandusena lugema, aga mille sisust ei mäleta sa enam õhkagi (või mäletad väga halvasti) Jüri Tuulik. Vares. LR 49-51. Perioodika. 1979. 128lk. Ei meenu, mis klassis seda lugama pidi, aga loetud ta igatahes sai. Sisust pole kohe üldse midagi meeles. Ainus pidepunk on kaanepilt, kuid seegi ei kuulu mitte LR sarjale, vaid 1983. aasta väljaandele, mille kujundas, vaatasin internetist järele, Uno Roosvalt. Unustamine, ilmselt see on paratamatu, et mõned raamatud lihtsalt satuvad selle hõlma varju, no mis parata. Kuid „Vares” räägib Abruka saarel elavast poisist, kes kasvatab üles metsast leitud varesepoja. Mardu, nii on poisi nimi, kasvab koos ema ja vanaemaga. Kas täiskasvanud käituvad alati täiskasvanulikult, kui vaadata elu läbi lapsesilmade? Vaevalt. Suhted kasuisaga, kes aeg-ajalt pummeldad, see paine käib läbi terve romaani kui jahe Golfi hoovus. Seda enam, et on nõukaaeg, oi jahh! Saaremaa pealinn ei ole Kuressaare, vaid hoopis ...
Lisateave

Giovanni Boccaccio. Dekameron.

Kujutis
VV. Giovanni Boccaccio. Dekameron.  Tlk Johannes Semper.  Eesti Riiklik Kirjastus.  1957. 688lk. Suurem kriisiaeg hakkab küll ümber saama, kuid koduse riiuli manu on ikka tore kiigata. Mõtlesin jah, et kui ma nüüd ka ei loe seda raamatut, siis ta jääb jälle seisma aaastate takka. „Dekameroni” taustaks on 1348. aastal Itaalias levinud katkulaine. Kümme jutustajat pagevad Firenze lähedale lossi, et kümne päeva jooksul rääkida üksteisele lohutuseks lugusid. Kokku saab jutte ei rohkem ega vähem kui sada. Millest raamat räägib, polegi lihtne vastata. Kõige lühem vastus on – armastusest. Giovanni Boccaccio (1313-1375) elas ja kirjutas oma ajastust, milleks oli renessanss. Eks see epohh jättis oma jälje ka tema loomingusse. Võib öelda küll, Boccaccio Muusa näikse olevat kohati lausa amoraalne Amor. Nt kuuenda päeva kuuendas novellis on üks selline stseen, kus abikaasa kohtub oma armukesega: „Seejärel astusid nad tuppa, keerasid ukse lukku ja Lambertuccio hakkas da...
Lisateave