Fändomi sünd
Fändomi sünd.
Koostajad Veiko Belials ja Joel Jans.
Eesti Ulmeühing. 2020. 250 lk.
Ulmega on kummaline lugu. See on üks väheseid kui mitte ainus žanr, mille aktiivsemad lugejaid moodustavad rühma ehk fändomi. Ja kui sõna "ulme" kasutusele võtust möödus 50 ja Eesti Ulmeühingu asutamisest 25 aastat, otsustasid Veiko ja Joel välja anda ülevaatliku artiklikogumiku. Enamus tekste on küll juba varem ilmunud perioodikas või veebis, kuid mõned on tellimuse peale lisatud alles raamatu valmimise käigus.
Linnulennult üle vaadates on siis esimeses raamatu osas juttu sellest, mis see ulme on, mida mõeldakse Science Fictioni, Fantasy ja Horrori all, ning millal üks või teine asi ajaloos esile kerkis. Nt üks oluline nimi on Hugo Gernsback, kes USAs asutas 1926 aastal ajakirja Amazing Stories, kus hakati ulmejutte avaldama. Seda sündmust loetakse kaasaja teadusulme jaoks üheks oluliseks vertsapostiks, kuna siis hakkas SF laiemalt levima. Ühtlasi on Hugo auhind oma nime saanud just tänu hr Gernsbackile.
Kaugel Ameerikas võis ju ulme õide puhkeda, aga Maarjamaale jõudis see nähtus alles pika viivisega. Esimese Vabariigi aegu suuremat levikut vastaval lektüüril siin ei olnud, edasi tuli sõda ja nõuka ehk pimeduse aeg. Kuskil 90ndate alguses, kui juba puhusid vabaduse tuuled, saab ka eesti ulme pisut tuult purjedesse. Need meenutused, mälestused, arutlused (Mario Kivistik, Jüri Kallas, Veiko Belials, isegi Krista Kaer), oli üks huvitavamaid lugemisi siin raamatus. Nad ei kirjuta ainult tagasivaateid, vaid nii, nagu nad seda tol hetkel tajusid.
Tase on mõistagi kõikuv, kõik ei ole ühe vitsaga löödud. Kui Mairi Lauriku teksti oli lihtne lugeda, siis Jaak Tomberg ja Andrus Org kirjutavad juba akadeemilisel tasemel, mis vajab rohkem tähelepanu. Nende artiklid on avaldatud ka ajakirjas Keel ja Kirjandus, mis räägib juba ise enda eest.
Kui esimene raamatu osa koosnes artiklitest, kus peaasjalikult tegeleti asjade nimetamisega nende õigete nimedega, siis teine osa räägib kuidas ulme Eestis kanda kinnitas ja levima hakkas. Saame teada, mida ulmikute ringkonnas mõeldakse nt, kui öeldakse : Mardus, Eesti Ulmeühing, Stalker, BAAS, Fändom, Estcon, Algernon, Reaktor, Tuumavalgus. Need on olulised märksõnad, mida iga ulmehuviline teab unepealtki, ja tavalugejal on nüüd võimalus end asjadega samuti kurssi viia.
Ma ennast ei ole kunagi ulmefänniks pidanud, pigem jään sinna pühapäeva ulmesõbraks, kes loeb aastas ca kümmekond ulmeraamatut läbi, kui midagi vahele ei tule. Avastasin ulme alles peale kolmekümnendat eluaastat, aga ometi pean tunnistama, et seda raamatut oleks tahtnud lugeda aastaid tagasi. Kui esimest korda lugesin Strugatsikte pehmekaanelist kollase kaanepildiga raamatut "Miljard aastat enne maailmalõppu", siis oli see ikka padutuim, aga samade kaante vahel avaldatud jutustus"Väljasõit rohelisse" oli juba midagi teravat. Rääkisin paarile tuttavale raamatust, need vaatasid ainult juhmi näoga vastu ja kehitasid õlgu. Et jah, alguses ma ei teadnud, et lugesin ulmet, see arusaam saabus alles hiljem. Ausalt öeldes kadestan lugejat, kes täna, kui nii palju raamatuid on juba saadaval, ulmet avastama alles hakkab, olgu see raamat talle teejuhiks.
Kommentaarid
Postita kommentaar