Lilled Algernonile

Lilled Algernonile.
Tlk Ain Raitviir, Jaan Kaplinski,
Linda Ariva ja Krista Mits.
Eesti Raamat.
1976. 426lk.

Ikka veel imestan selle üle, kuidas inimesed raamatuid hoiavad ja neisse suhtuvad. Mõned aastad tagasi aitasin sõbral kolida. Uues korteris, kuhu kolisime, oli maha jäetud ports raamatuid, kapsaks loetud „Lilled Algernonile” nende seas. Palju ei puudunud, et seegi raamat oleks kõrge kaarega prügikasti lennanud, aga ma tõin ta endale koju. Nüüd siis lugesin läbi. Kui on veel keegi, kes ei ole lugenud „Lilled Algernonile”, siis võib niipalju lisada, et tegemist on anglo-ameerika ulmekirjanduse antoloogiaga. Raamatus on 15 lugu 11 autorilt, mis pärinevad valdavalt eelmise sajandi 50ndate lõpust ja 60ndate algusest. Vaatasin ka googlest järgi, et jaa, see on nii kuulus raamat, et ei vajagi tutvustamist. Võib vaid ette kujutada, mida selle raamatu ilmumine ja järelmõju võis kunagi tähendada. Jah, seda kuulsust ilmselt ei suuda enam ükski hilisem jutukogu korrata. Kui üldse midagi mainida, muidugi teatud mööndustega, siis võib siia kõrvale pelglikud poetada ehk „Diogenese laterna”. Sünniaasta on neil mõlemal sama, 1976.

Kuid kuulsus ei tähenda, et lugemine oleks läinud ludinal. Esimene pool raamatust hakkas see ruske alatoon vaikselt juba närvidele käima. Tundus, et kirjanikud olid hirmul. Ikka väga tumedates toonides valgustati tulevikku. Kõik need masinaid, robotid ja tuumaenergia kasutamine, näib, et siiski üsna skeptiliselt suhtuti 20. sajandi keskel teaduse arengusse. Teatav hoiatav hoiak on iseloomulik sellele nn lääne ulmele, ja see oli vähe ootamatu.

Muutus lugemisel toimus siis, kui jõudsin Clifford Simaki juttudeni. See mees oleks nagu hoopis kuskilt teiselt planeedilt. Kui sellise keskmise ulmejutu lugemisel saab juba esimese paari leheküljega aru, et millega on tegu, seal on kas tegevus tulevikus, võõral planeedil, mingi imevigur on kasutusel (ajamasin nt) või on tegelased teadlased, firmajuhid, sõjaväelased. Siis Simak läheneb jutustamisele hoopis teise nurga alt. Tema tegelane elab koos koeraga kuskil paduperifeerias, kaupleb vanakraamiga ja parandab kodutehnikat. Tema kangelane on lihtne inimene maalt. Ulme tuleb ise tema juurde. Maavälised tegelased külastavad külameest ja ajavad oma asja. Uskumatu mees on see Simak. Puhuti on see isegi naljakas, et lihtsuses võib olla pöörast fantaasiat. Ja ei esinenud mingit pessimismipalangut. Mis ei tähenda, et ulme peaks olema lilled ja liblikad, ei. Kui pealkirjas mainitakse lilli, siis nimilugu, mis kuulub paremikku siin kogus, nõrka lugu siin tegelikult ei olegi, siis „Lilled Algernonile” on üks kurvemaid jutte. Tõi küll pisara silma see Charlie Gordoni õnnetu saatus, sest ta pani kaasaelama. See lugu on ka raamatuväliselt, teatrilaval, oma elu elanud.

 Tõlge on loomulikult kõrgel tasemel, nagu tollele ajale iseloomulik, aga leidus ka seda, mis jäi häirima. Kogu see SI-süsteem, millega olen harjunud, on nii veres, et need tollid, jalad, miilid tekitavad alati vähe tuska. Siin üks lõik, kus kord on nii, kord naa:

„Pete oli ligi tonni raskune kohmakas ja arukas lihasööja. Haputaigna Charley oli sadakond naela kergem. Fero Nell oli tuhat kaheksasada naela naiselikku võlu – ja julmust. Siis nügis Kullatükk oma koonu ema karvase kere kõrvalt välja, et näha, mis on lahti, ja tema oli kuuesajanaelane karupoeg. Loomad vaatasid äraootavalt Huyghensile otsa. Kui Semper oleks tema õlale istunud, oleksid nad teadnud, mida neilt oodatakse. „Lähme,” ütles Huyghens. „Väljas on pime, aga keegi on tulemas ja see võib halvasti lõppeda.” (lk343)

Seal samas Murray Leinsteri jutus „Uurimismeeskond” on kas kogemata või tõlkija valikul ka üsk selline huvitava vihjega lause ära trükitud : „Reisimine Loren Kahel ei ole väljasõit rohelisse.” (lk359)

Kui nüüd Ray Bradbury lugu "Terve suvi ühes päevas" kõrvale jätta, on teised jutud ajaproovile kenasti vastu pidanud. Bradbury miinuseks jääb see, et ta viib tegevuse Veenusele, kus on "sõbralik" atmosfäär. Tegelikult on seal väga rasked tingimused. Oleks Bradbury kirjutanud, et elati nt planeedidl Z415FB vms, oleks jutt usutavam olnud. Muidugi ei olnud taust seal eriti oluline, põhiline oli suhted ja tõrjumine laste vahel.

Üldiselt on tegemist ühe tummise antoloogiaga, mida võib lugeda ja ülelugeda olenemata aastaajast või ilmavaatest. Lood on üsna erinevad, nii et kord võivad tunduda ühed paremad, siis jälle teised. Ja muidugi avastasin jälle pinutäie uusi autoreid.

BAAS