Isaac Asimov. Kadunud robot.



Isaac Asimov. Kadunud Robot.
Tlk Ain Raitviir.
Perioodika.
LR nr 47/48.
1965. 132lk.

Kuidas nüüd öelda selle lugemise kohta? Algul arvasin, et nädalalõpus tuleb vaikus ja rahu. Saabub midagi sellist, et veedaks justkui paar päeva spaas, kus saab raamat peos tugitoolis jalgu sirutada või siis basseini äärde minna. Selle asemel sattusin kuhugi  tööstuspiirkonda, tundmatusse maailma, võõrasse majja. Tjahh, need taksojuhid. Mis seal ikka, astun sisse. Käin mööda tühja koridori, lae all jooksevad juhtmed ja torud, kuskil undab mingi masin, ventilaator tekitab tõmbetuult, valgust on ainult jaopärast. Parempoolselt ukselt loen silti "Nõiaring", selle all on vähe pikem tekst, mis räägib mingitest seadustest:

Esiteks ei tohi robot inimest ohustada ega lasta inimesel oma tegevusetuse tagajärjel kannatada saada.
Teiseks peab robot täitma inimese poolt antud käske, välja arvatud juhul, kui käsk on vastuolus esimese seadusega.
Kolmandaks peab robot kaitsma oma eksisteerimist niikaua, kui see kaitsmine ei ole vastuolus esimese või teise seadusega.

Olgu. Avan ukse. Mida põrgut, ei, see ei ole päris põrgu. Sattusin planeedile Merkuur. Jube palav on siin. Gregory Powell ja Mike Donowan, firma "U.S Robots" parimad katsejänesed, peavad hankima seleeni. Seal on nimelt seleenijärved. Seda on neil vaja, et jääda ellu. Ülesannet saadetakse täitma robot, kes satub raskustesse. No on alles temperatuur, varjus +80 C. Hoian neile pöialt ja tõmban ukse ruttu kinni.
"Mõtleja" loen järgmiselt ukselt. Selle taga avaneb jälle pilt kuskile planeedile. Tegelased on samad. Nüüd on üks robot end teistest kõrgemaks kuulutanud, tõrjub inimesed kõrvale. Jälle on Powell ja Donowan silmini tähetolmus. Pidage vastu, järgmine vahetus saabub varsti.
"Valelik" on kolmandale uksele kirjutatud. Väga imelik koht, õigemini ruum. Ehmunud näoga Susan Calvin sisendab ühele robotile, mida too rääkima peab. Õige jah, Herbie, see robot oskas ju inimeste mõtteid lugeda. Lahkun, enne kui ta minu räpaseid mõtteid hakkab veerima.
"Kadunud robot" jõuan vaevu lugeda järgmiselt ukselt, kui see lahti rebitakse ja uksel seisab, on see nüüd inimene või... Vaatan vastutulija kõrvalt tuppa, neid on seal üpris palju, ja kõik on äravahetamiseni sarnased. Ainult et üks nendest tahab olla teistest iseteadlikum. Suurushullustus ei ole kunagi midagi head endaga kaasa toonud. Aidaku meid Susan Calvin. Lahkun eelviimase ukse juurde.
"Pääsemine" tore, lõpuks ometi. Leian end kosmoselaevalt, mis ei ole üldse juhitav. Pardal on juba tuttavad Powell ja Donowan. Ärge muretsege, hüüan neile mõttes, kõik läheb veel hästi. Lennata kosmoselaevaga mitmete parseki kaugusele avastama uusi planeete, eluvorme, tsivilisatsioone, mis saaks olla ulmes paremat, jah, aga hetkel juhib seda sõidukit Maa pealt robot, õigemini aju.

"Aju oli vaevalt kahejalase läbimõõduga kera, mille sees oli absoluutselt konditsioneeritud heelium-atmosfääriga vibratsiooni- ja kiirgusvaba ruum ja selle sees enneolematult keerukas positronkanalite süsteem - Aju. Ülejäänud osa ruumist täitsid seadmed, mis olid vahelülid Aju ja välismaalima vahel: tema hääl, käed ja meeleelundid. (lk89)

See teadmine peaks neid rahustama, loodan, kuigi mind ajas see küll elevile. Saturni nimel, soovin neile head tagasijõudmist. "Tõendus" seisab viimasel uksel. Seisatan ukse taga, kuulen toast hääli, vaidlused, dialoogid, mingi poliitika pläma, ei, sinna ma ei lähe. Poliitika pole nii huvitav kui kirjandus. Lahkun majast, kui Susan Calvin väljub viimasest toast ja ütleb, et valimised võitis robot. Enam vist hullemaks minna ei saa.
Mis meist saab? Samas meenuvad need robootika seadused, ja kui
 nende järgi toimitakse, on inimkonnal veel lootust.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Jüri Tuulik. Vares.

Jaan Rannap. Agu Sihvka annab aru.