Hemingway kosmoses. Uus jõuluvana.



Kingsley Amis. Hemingway kosmoses.
Brian W. Aldiss. Uus jõuluvana.
Tlk Ain Raitviir. Horisont, 1969, nr 1.

Jätkan siin väikest viisi lühiproosa manustamist. Ports ajakirju on laual ja ootavad sirvimist juba teist nädalat. Aasta esimesest Horisondist leidsin kaks lühilugu. „Hemingway kosmoses” on, nagu BAASi arvustustest välja lugesin, paroodia. Amis tögab peavoolu kirjandust tegevuse viimisega kosmosesse, mhm, miks ka mitte. Nimetu laev sõidab kosmoses, et pidada jahti xeebile, kes on ekspeditsioone ründav ilmarumis elutsev ohtlik koletis. Pardal on peale kahe mehe ja ühe naise ka sõbralikust jäljekütist marslane, selline omamoodi tegelane, kahe pea ja kahe paari jalgadega. Kui xeebi märgatakse tahavad kõik minna jahti pidama, aga marslane ja naine jäetakse maha.

„Hardacre pöördus raevunult tema (naise) poole: „See ei puutu teisse. Te jääte sinna, kus on teie koht. Pange püss tagasi varna, võtke skafander seljast ja hakake sööki valmistama. Oleme poole tunni pärast tagasi.” „Ärge käsutage mind, lontrus. Ma tulistan niisama hästi kui mehed ja te ei saa mind keelata.”„

Jaht küll õnnestub, aga selleks pidi marslane end ohverdama. Eks rohkem lugenud inimesel oli siin äratundmishetki kindlasti palju, aga mulle jättis ta kuidagi kohmakalt naljaka mulje. Hemnigwayd ei ole ma peale kooli kohustusliku „Vanamees ja meri” suutnud lugeda, nii et mingeid paralleele ei hakka sikutama. Aga esmatutvuseks Amisega oli tore lugemine. See on kui safari kosmoses.


„Uus jõuluvana”. Hea, et ikka lubati sellist pealkirja kasutada tol ajal, on lühijutt, mis viib lugeja aastasse 2388. On üks tehas, kus ülakorrusel elab torisejatest abielupaar, ja keldris elavad kolm päevavarast. Ent jõuluhommikul peab perenaine paslikuks altnaabrid külla kutsuda. Samas saabub jõulukaart, millel olev aadress ajab peremehe vihaseks. Tema teada on kaart saadetud valele aadressile. Asja uurides selgub, et aadress on siiski õige. Külla tulnud naabrid virutavad vabrikust läbitulles liini pealt ühe jaanalinnumuna suuruse muna. Munast koorub aga... uus jõuluvana.

”Kuulake, ammu enne seda, kui masinad kuulutasid üleliigseks kõik kirjanikud nagu minugi, kohtasin ma vana robotkirjanikku. See robotkirjanik oli prügimäele viidud, kuid ta suutis mulle teatada paari asja. Ta rääkis, et kui masinad võtavad üle inimese ametid, siis võtavad nad üle ka tema müüdid. Nad muidugi kohandavad müüte oma uskumuste järgi, kuid ma arvan, et neile meeldiks mõte teha jõulukingitusi.”

Need 60ndate tulevikunägemused ei olnud just väga helgeilmelised. Aldisse üks teine jutt „Kes suudab asendada inimest?” raamatust „Lilled Algernonile” on veel süngem kui seesinane. Kuid mingi lootusekübe ikka hõõgub seal tuha all. Inimene oleks nagu kõrvaletõrjutud selles masinate progressis. Oli natukene hirmutav ja samas huvitav lugemine.

BAAS

BAAS










Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Jüri Tuulik. Vares.

Jaan Rannap. Agu Sihvka annab aru.