Kir Bulõtšov. Kosmoselaevastiku agent.



Kir Bulõtšov. Kosmoselaevastiku agent.
Tlk Tatjana Peetersoo.
Fantaasia.
2018. 334lk.

Bulõtšoviga ei ole lihtne. Lihtne on ainult üldplaanis, kus süžee võib loo tasandile taandada. Et siis, kui pealkirjas juba mainitakse sõna "agent", võib oletada, et see sarnaneb filmile, kus mängib spioon nr 007. Teisisõnu: maailm vajab päästmist ning päästetud tema saab. Kuid Bulõtšovil on kolm maailma, kõik nad asuvad kaugel kosmoses ja nende päästmiseks on ainult üks mees, kapten Andrei Bruce ja tema vaprad kaaslased.  Samas tuleb kirjanikule au anda - millised maailmad on Bulõtsov  üles ehitanud! Pealtnäha on need sarnased planeedile Maa, kuid floora, fauna ja asukad? Loen ja meenub, nagu sirviks ajalooraamatut. Võimas. Ja ülejäänud tegelased? Eks ikka kosmonaudid, kellele mu soosing vaikimisi kuulub, need on üldse üks iseäralik tõug,  kui nii võib öelda. Tegi seest soojaks küll, kui lugesin järgnevaid ridu:

"Ja seesama eraldatus ülejäänud inimkonnast, puhtfüüsiline eraldatus, sünnitab pilootide vahel tiheda vendluse tunde. Vaevalt küll leidub Universumis teist inimeste kategooriat, kes nii tähelepanelikult silmas peaksid vennaskonna teisi  liikmeid. Kosmoselaevastikus pole küll väga palju ristlejaid,  aga ikkagi on neid üle saja. Paljud kosmonaudid on omavahel tuttavad, neil on armastatud kohtumispaigad, oma folkloor ja isegi omad kuulujutud. Ning väljastpoolt tulijatel on sellesse maailma väga raske siseneda - kõigepealt peab ta tegema mitu reisi tähetrassidel." (lk183)

Esines ka pahalasi, aga ma ei tahagi raamatut ümber refereerida. Milleks? Aga ühe asjaga oli siiski raske leppida. Kui esimeses osas kohtus lugeja naistegelasega, kellesse kapten oli... armunud, armunud kui kutsikas, siis Bulõtsov lasi naisel hukkuda. Eks see oli edasiste sündmuste käivitamiseks vajalik, aga ikkagi immitses sellest kurblik mekk hinge. Nii et järgnev kättemaks ja veritasu oligi asjade loomulik kulg. Kuid kapten käitub muidugi  oma reeglite järgi, mitte barbaritele  kohaselt.  "Mul pole temast kahju, mõtles Andrei. Pean olema humanist ja kõiki armastama - selles on Galaktika suur tarkus - inimelu väärtus ja pühadus. Kuid ma tahan, et VosenU sureks." (lk147)

Bulõtsov kirjutas need jutud küll 1980ndatel, kuid see, mille kadu ta soovis, pole kuhugi kadunud. Ikka veel toimuvad sõjad, siiamaani rikutakse inimõigusi. Vähemalt areneb tehnoloogia, aga inimene?

Lugeda oli huvitav, sest seiklused ja põnevus haaras. Lõpp tõi veel silmanurka pisara ka, mistap pean seda veebruari parimaks lugemiselamuseks. Samuti on lõppsaõnasse Raul Sulbi kirjutanud korraliku ülevaate Bulõtšovi tõlgetest. Sealt saab lugeda, et tõlkeid leidub ka ajalehtedes:

"Uue iseseisvusaja alguses tõlkis ja avaldas Jüri Kallas Liivimaa Kulleris joonealuste  juttudena kaks Bulõtšovi pala. Veliki Gusljari sarja kuuluvad lood olid "Vennad on ohus!" (Братья в опасности!; 1970) 1993. aasta 38. numbris ja 30. septembril ja "Isiklikku laadi sidemed" (Связи личного характера; 1968) 1994. aasta 20. ja 21. numbris 19. mail ja 26. mail." (lk331)

Veel mainitakse ühte alles valmivat jutukogu. Eks siis tuleb oodata.


ERR

Loterii

BAAS Kosmoselaevastiku agent

BAAS Nõiakoobas

Digital Nerdland

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Jüri Tuulik. Vares.

Jaan Rannap. Agu Sihvka annab aru.