Juhan Paju. Suur šantaaž.



Juhan Paju. Suur šantaaž.
AS Hara.
1993. 206lk.

Kindlasti on igas linnas oma kirjanik, kelle üle linnaelanikud uhkust tunnevad. Öeldu kehtib loomulikult ka väikelinnade kohta. Haapsalu kirjanik oli Juhan Paju (1939 - 2003), kes jõudis ajakirjaniku ameti kõrvalt kirjutada kokku 15 raamatut. Tahtsin juba ammu tema loominguga tutvuda, aga varem ei tekkinud parajat juhust. Seda enam, et lapsepõlv möödus mul Paliveres ja alates aastast 2007 elan Haapsalus. Nüüd aga
tuli juhus ise lugeja juurde. Leidsin tema "Suure šantaaži" raamatukogu "võta kaasa" riiulist. Ühtlasi avanes võimalus  kustutada auvõlg.

Kui nüüd korraks veel raamatu juurde tulla, mainin ära, et siin on märgusõnaks 90ndate algus. See oli jube aeg. Laulva revolutsiooni juubeldavast joovastusest hakati kainema ning ülbe kauboikapitalism, ühes käes viskiklaas, teises hõõguv sigar, lõi põmaki ukse lahti. Nii, nagu varem toimiti, enam jätkata ei saanud, äri hakati ajama selleks vahendeid ja viise valimata. Kas nüüd selle perioodi kohta just epohh saab öelda, on iseasi, kuid suured muutused siiski ukse ees seisid. Ajakirjankikuvaistuga Juhan Paju sai sellest kõigest väga hästi aru ja nii ta siis härjal sarvist haaras, kirjutama hakkas.

"Suur šantaaž" räägib kentsakast väljapressimisest, kui väikeriik astub suurema vastu välja. Omamoodi on see justkui Taaveti ja Koljati lugu. 90ndate algul loodud Kaitseliidu Kivioja malev kaaperdab Paldiskis venelaste allveelaeva. Õpetanud meeskonna laeva juhtima, viib isehakanud juhtkond selle Soome lahte. Pardal olevad tuumalõhkepeaga ballistilised raketid suunatakse Sankt-Peterburgi, Moskva ja Vatikani peale. Edasi algavad närvilised ja pingelised läbirääkimised. Aga rohkem ei tasu siinkohal sisu otseselt ümber jutustada, jäägu avastamist teistelegi.

Lugemisel valdasid mind kahetised tundmused. Ühel hetkel olin lohutult rusutud, teisel juba reipalt ärevil. Tekst oli kirjavigadest lausa tiine. Selles ei saa Juhanit süüdistada, teksti parandamine on  ikka toimetaja töö.
Tahtsin juba kivi visata toimetaja kapsaaeda, aga raamatu tiitellehel puudus nimi, kes oleks pidanud teksti kohendama. Pole toimetajat, pole kapsaaeda, pole seda kirjastustki enam. Mitte ei taipa, mis neil seal kirjastuses toimus 90ndate alguses, aga lohutan end loosungiga "aeg oli selline", mis parata.

Servapidi võib seda raamatut ka ulme alla nihutada, kuid peamiselt on "Suur šantaaž" siiski põnevik. Ulmeliseks tegi
asja see võimatu komponent  loo juures. Olen veendunud, et allveelaeva ei saa venelaste käest ikka nii lihtsalt pihta panna. Kirjanik tegi ometi
võimatu võimalikuks nii et ehmatasin ära, et kas päriselt ka või!
Ja tema tehnikat ma nautisin. Tuttav kontrasti võte oli see, mida Juhan kasutas. Kogu see 90ndate alguse olme on väga hästi edasi antud. Oli isegi naljakas. Kohapeal oli asi naljast muidugi kaugel.

"Auto, täispaak, kaks meest automaatidega ja käerauad." ütles ta kapten Keerdole. Kui ta viis minutit hiljem õues autosse istus, laiutas kapten vabandavalt käsi: "Käeraudu ei ole, tuleb politseist läbi sõita." (lk66)

Mulle tuli küll tuttav ette see midagi-ei-ole-saada aeg. Ja nende malevlaste taga võis ju aimata omaaegset Jäägri kompaniid. Kahju oli ainult sellest, et tegevus ei jõua Haapsallu. Enamus aega oldi allveelaevas, Paldiskis, korraks põigati Venemaale ja Tallinna, aga Läänemaa jäi nimetamata. Lugemist ma ei kahetse. Kui poole peal arvasin, et autor õhutab mingit rahvuslikku vaenu, teema oli muulaste küsimus vabariigi alguses, siis lõpp tegi korraliku kannaka. Üks peategelane, kellel ei olnud just kerged valikut, jõuab pommis peaga koju. Kui ta oma venelannast abikaasal õhtul rinnahoidjat seljast võtab, jõuab ta veendumusele, et tegelikult ei ole tähtis, mis keelt keegi räägib, sest oluline on hoopis miski muu.

BAAS

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Jüri Tuulik. Vares.

Jaan Rannap. Agu Sihvka annab aru.