Kaie Ilves. Klaasipuhuja.



LV 24. Raamat, milles on pühendus.


Kaie Ilves. Klaasipuhuja.
Haapsalu trükikoda.
2019. 86lk.

Tagasi kodukanti

Pärast seda, kui leidsin netiavarustest selle raamatu kohta kaks arvamust, millest üks andis mõista – halb; teine ütles: hea, võtsin aega ning jäin mõttesse. Vaatasin paari luuletust siit ja sealt ja... ei haakinud, tahtsin juba ette anda loobumisvõidu laadis: ahh, mis nüüd mina, las teised loevad ning arvustavad. Pealegi, see on luulekogu, ei juhtu midagi, kui katkestan, lugemine pole ju kohustuslik. Üldises raamatutetulvas on luulemaastikul paraku juba tekkimas olukord, mis väheke justkui viitab inflatsiooni lähenemisele. Nädalas ilmub umbes kaks luulekogu, on see positiivne või negatiivne, võta siis kinni. Kõike ei saagi hoomata, kõik ei jõua raamatukokkugi. Kirjutatakse nagunii rohkem, kui loetakse. Mida võtta, mida jätta, viska või kulli ja kirja. Kuid siis taipasin, et asi ei ole raamatus, vaid hoopis minus, sest labast lugemislaiskust on raske välja vabandada. Kui juba laenutatud sai, oleks ka imelik luulet maha vaikida.

Hakkasin siis uuesti raamatut sirvima ja üllatuseks leidsin tiitellehelt käsitsi kirjutatud sissekande – 15. jaanuaril 2019 /allkiri/.

Edasi läks guugeldamiseks. Lääne Elu annab teada:

Ajakirjanik ja varem peamiselt lastekirjanikuna tuntud Kaie Ilves avaldas oma teise luulekogu, mille nimeks on “Klaasipuhuja”.
“Kaie Ilves alustas luuletamisega juba koolipõlves, kuid esimese luulekogu sai kaante vahele alles 2017. aastal, kui ilmus teos “Eikeegi”.
“Klaasipuhujat” läbiv motiiv on aeg. “Mis see aeg siis tegelikult on?” küsis Ilves Hepnerile antud intervjuus. “See on järgnevus: minevik, olevik, tulevik. Ja nende paralleelsus. Ja nendes luuletustes ma olen jõudnud selleni, et on ikkagi paralleelsus, et tegelikult on kõik korraga. Ja mõnikord sellest, mis on seal korraga, kerkib midagi esile, millest saab luuletus.”

“Kaie Ilves ütleb, et kui romaani kirjutamine nõuab pikka keskendumist, siis luuletus on midagi sellist, mis hakkab lihtsalt peas keerlema,” nentis Hepner.

Ilmselt on olemas erinevaid võimalusi luuletuskogule lähenemiseks, minu variant on lihtsalt üks paljudest. Et siis: olulised on esmamulje ja esimene luuletus, mis hiljem tuleb, selgub pärast. Juba kujunduses tabasin midagi tuttavat. Pildid on valmistanud tänavakunstnik Lex Zooz. Mõistagi kasutab illustraator varjunime. Sama nime all tahtis ta mõne aasta eest Haapsalus oma piltidega majaseinu kaunistada. Kahjuks aga linnavõimud keelasid kunsti avalikus ruumis. Lex läks linnaäärsesse lagunenud tööstuspiirkonda ja valmistas seal oma teosed, mille tulemusel tekkisid hoonetele märkamatult mitmevärvilised portreed ja kujutised. Ükskord juhtusin neid isegi nägema, seepärast oli ka Ilvese raamatu piltidel äratundmist. Ah õige, suurema puhastusaktsiooni käigus linnavalitsus lõhkus mõned piltidega müürid, mistap tänaseks on neist osad kadunud, aga see selleks, aitäh teile, võimud.

Siin raamatus aga mängib Lex kaasa värvidega, muutudes kord soojemaks, kord jahedamaks, vastavalt värsitonaalsusele. Pildid jagavad ka luuletuskogu väiksemateks tsükliteks.
„Klaasipuhuja”, milline mitmetähenduslik nimi juba, see on kui keegi tööline, kes tegeleb klaasipuhumisega või keegi, kes puhub klaasi sisse, kui lugeda liitsõna esimene pool kolmandas vältes - klaasi`puhuja. Ja esimene luuletus kui viiulivõti, mis annab kätte kammertooni ülejäänule, on selline:

1

eeskojas seisab
nii mitu aastakümmet
põrandariie on maas
uks
peegel jääb paremale
pead pöörab
vahib
klaas läigib vastu
küsib
ikka ja ikka
kas midagi oli õhus
või oli sulavale


Rahutuks tegev on see läbi vaikuse kajav ajaränd, et peab ikka ja ikka üle küsima, kus jookseb piir. Lugedes ei taibanud ma esiti Ilvese lähenemist, siis meenutasin eelmist luuletuskogu „Eikeegi”. Tuli küll meelde, et tookord ta valis kummalise trajektoori teemale lähenemiseks. Nimelt, kirjutada luuletused, kus ei ole ühtegi inimest ega tegelast, on ainult meenutustes sobrav luulemina, kes on sattunud täiskasvanuna lapsepõlve varemetele, kus kõik kasvab kinni, kestavad ainult mälestuste mälestused, kuni needki ühel hetkel...
Nüüd on see sama luulemina enda teekonda uuesti alustamas, kuid seekord läheb autor iseendas tagasi aastate taha. See on kirjutatud läbi uudistavate lapsesilmade, kes kasvab ja areneb.

Raamatust leiab 81 luuletus, ent vähe on neid, mida saaks eraldi välja tuua, mõned nopped siiski teen. Kõik nad on, küll sisemise – küll välimise lõimumisega , omavahel seotud. Kokku moodustub iseäralikult mõjuv tervik, milles korjatakse üles palju floorast. Natukene meenutab see hoiak haikulikkust. Et tahaks küsida, kas loodusluule hakkab tagasi tulema? Aga miks mitte.

Kui eelmises luuletuskogus oli meeleolu otsekui langustrendil, jõuti kuhugi sumbunud resignatsiooni, siis siin on meelsus helgem-mänglevam, kõikumised üles-alla, kui nii öelda võib, kujunevad väiksemad. Hilislapsepõlve masendus ja maailmavalu jääb Ilvese luuletustele kaugeks. Pigem on luulemina keegi, kes üllatub ja imestab, vaatleb ning tunnetab. Vastanduste paaris linn või maa jääb soosingusse küla. Tegemist ei ole tiheda mõtteluulega ega leia siit samuti lembeõhkamisi, kuid koos lugejaga käiakse jalutamas läbi aasade ja aastaaegade.

Kuna raamat on välja on antud oma kulu ja kirjadega, siis väga nuriseda siin ei tasu, kriitika tegemiseks puuduvad mul ka moraalsed volitused, sest ise ma ei kirjuta värsse. Kuid luule juba on kord selline kummastav nähtus, et ta kas jääb kaugeks või saab lähedasemaks. Igale lugeajele ei pruugi see korda minna, maitsed on erinevad, arusaadav. Aga ühte asja tahaks ometi autorile soovitada, vaatamata või siis nimme ajakirjaniku ameti pidamisele, rohkem inimeste poole võiks Kaie luuletajana liikuda küll. Kevadet!


14

nagu maa alt
võilillede müriaad
südakevade
sõjakäik
               
24

ilma pääl roidab
hulluku-ullike
sõge
sõnastamise sund
ei anna asu
üks lugu
ei teagi kus koitab
hõre ja auklik
ei sest ole midagi
ükskord tuleb see tund

39

puistates tuulde
siidpaelage seotud
luiskelood
usub kes
petta saab
rohkem veel see
kes ei usu et

47
metstuvi hääl vööruses
ajapraost
pudeneb haprake viiv
emailkannus
õlelill põleb

sõrmilt pudeneb maailm
kui liiv

67

septembrikuus pihlapuud
lähevad ära linna
peenema ameti peale
piltpostkaartideks


Lääne Elu

Kruusatee

Mööda netti

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Jüri Tuulik. Vares.

Jaan Rannap. Agu Sihvka annab aru.