Karin Paulus. Eesti disaini ja reklaami 100 aastat.

LV 26. Raamat, mida loed erialasest huvist.

Karin Paulus. Eesti disaini ja reklaami 100 aastat.
Post Factum.
2018. 200lk.


Kui päevatööd lugeda erialaks, siis reklaamivaldkond on küll see, millesse olen oma tagasihoidliku panuse andnud minagi, küll kaudselt, küll minimaalselt, kuid siiski (näiteks välireklaamide valmistamisel, aga see selleks).

Ent rõõmu võib tunda hoopis sellest, et nüüd on olemas raamat, mis räägib sellest, mida pealkiri lubab. Kunstiteadlasele ja kriitikule omaselt alustab autor teema tutvustust põhimõtteliselt algusest. Kohe, pärast sissejuhatust küsitakse mis ja miks on disain - „Selle eriala põhialuseks on kommunikatsioon, mitte dekoreerimine. Oluline on see, et nende siltide kaudu linnavalitsus või bussifirma suhtleb inimesega rohujuure tasandil,” ütleb Eesti Kunstiakadeemia pikaaegne osakonnajuhataja ja graafilise disaini professor Ivar Sakk. ”Disain on ikkagi probleemide lahendamine, kunst tegeleb ideega. Kommunikatsioon on probleem ja seda tuleb lahendada. Tihti ei pruugi disain välja näha sugugi apetiitne, sest see ei ole üldse eesmärk.”

Edasi antakse ülevaade vastava hariduse õpetamisest läbi sajandi, kuni tööstuse tutvustamiseni välja. Kõike loetust ei hakka siin ümber kirjutama, aga imestasin kas või selle üle, et esimeses vabariigis valmistati isegi väikelennukeid, mis oli mulle täielik üllatus.

Suur osa raamatust rääkis muidugi nõukaaja hallist perioodist, kui midagi saada ei olnud ”Isegi harilikke pliiatseid ja kustukumme pidi hankima välismaalt, sest nõukogude analoogid kraapisid paberit.” (lk23), aga ometi tehti midagi sellist, mis on mällu jäänud. Mida lähemale kaasajale raamat lugedes jõudis, seda rohkem detaile tuli meelde, et olen kuskil kohanud täpselt samasugust asja, jaa. Aga nende toodetega juba on kord sedasi, et neid võis leida küll paljudest kodudest, kuid polnud teada, kes on autor. Nii ma ei teadnud tänase päevani, et Vana Tooma laualambi valmistas juba 1965. aastal Bruno-Verner Vesterberg.

Disaini ja reklaami ala, see on ikka ääretult lai, ka raamatute kujundamine käib siia alla, rääkimata valimiskampaania plakatitest ja puidust raamidega prillidest. Kuid kogu selle materiaalsuse taustal on ka teine tasand, mida võib nimetada kas nüüd kohe ajastu vaimsuseks, aga moenõudeks ehk küll. Tootmine peab ikka rahuldama tarbimise vajadust, nõnda siis ilmestab 20. sajandi lõpu käitumismalli juba selline lõik:

„Kodanlikud rõõmud. 1990. aastail Eestissegi levinud hedonismi ja kauboikapitalistliku vabaduse üks ilmekamaid sümboleid on mullivann. Pika töörassimise järel pakkusid Balteco ja Aquatori vannid uuelaadset erootilist lõõgastust ning võimalust tunda end lõbusas masseerivas mullivahus seltskonnaajakirjade kangelasena.” (lk152)

Ka kollane ajakirjandus on ajakirjandus.

Vähemalt hea on teada, et 21. sajandi postmodernismi ajastul, kui plaanimajandus on möödanik ja turgu reguleerib konkurents, on disanerid pööranud pilgu keskkonna poole, olgu või märksõnaks korduvkasutamine. Kui vahel olen vaadanud mõnda kaubakataloogi, siis natuke kurvastab, et elutoamööblil on koht küll suurele televiisorile, aga raamaturiiul põhimõtteliselt puudub. Ei tea, võib-olla on see raamatukogu varjatud reklaam või e-lugeri propageerimine, aga nii ta on.

Muidu oli selline ladus lugemine, palju nimesid, daatumeid, tehnilist juttu, pilte, mis kõik avardas ahtakest silmaringi, vähemalt minul. Raamatu lõpus on kolm lehekülge viiteid artiklitele ja teistele raamatutele, mis seda teemat käsitlevad, ega siis autor kõigesse ka süveneda jõua, nii et seesinane on vaid jäämäe veepealne tipp. Samuti on see postitus kaudselt reklaam.

Kruusatee