Ilja Ilf ja Jevgeni Petrov. Kolumbus kinnitab otsad.



LV 1. Raamat, mida tahad lugeda! Sõnasta ise pealkiri.

Ilja Ilf ja Jevgeni Petrov. Kolumbus kinnitab otsad.                                                                    Tõlkinud Olev Jõgi.                                                                                                          Tammerraamat.                                                                                                                                 2016. 154lk.

Bürokraatlusest vennasvabariigis

Pealkirja sõnastasin nõnda - Raamat, millel on kaks autorit. Usun, et selliseid võib leida ilmselt mitmeid. Esimese hooga meenuvad Strugatskid, kes kirjutasid samuti kahasse, aga sedapuhku said valituks odessiidid Ilf ja Petrov. „12 tooli” ja „Kuldvasika” kõrval küll pisut varju jäänud kogu följetone sisaldab peotäie lühijutte nepiaegse Venemaa olustikust, bürokraatiast ja ametnike kitsarinnalisusest. Oskus enda kaasaja kitsaskohtade kulul nalja teha, see oli 1930-ndate alguses ohtlik tegevus. Stalin ise olla kirjanike tegemisi jälginud. Aga mis on poliitika kirjanduse kõrval, nonsenss, tagakaanel ütleb juba Mart Juur, et hea nali elab üle riigikorra vahetused, ja nõnda see on otse loomulikult.

Ühes teises jutustuses, „Õilis isik” (LR, 1979, 28/29), leidub koht, kus kirjanikud võrdlevad ametnikearmeed ja kogu juhtimissüsteemi läbi suursuguse kujundi: „Imelise seaduspärasusega on üle maa laotunud ametipostide taevavõlv. Mustmiljon sädelevat osakonda laiub piirist piirini ja veelgi rohkem kirgendavaid filiaale on taevas justkui Linnutee.(lk9)

Nende ametnike kulul jätkub satiir siingi raamatus, mis pole ka ime, sest võib vaid ette kujutada, mida pidi tolle aja inimene üle elama. Üks näide viisakast kantseliidist:

„Ametiühingu keel on sootuks isevärki keel. Ametiühingu tegelased räägivad: valimiste läbiviimist teostama, organiseerimist läbi viima, tugevdamist kindlustama, liikmeks kaasa tõmbama, tööd omandama, teadmisi juurutama, üritust süvendama, koosolekut külastama, intensiivistamist hoogustama. Ja veel üks iseäralik joon on ametiühingu tegelasel. Oma kõne algul ta ütleb kindlasti: „Ma ütlen mõne sõna, seltsimehed,” kuid siis räägib kaks tundi. Ja on juba võimatu teda kõnetoolilt minema ajada.” (lk40-41)

See lõik on jutukesest „Intriigid”, mis räägib ametiühingukomitee palgalisest sekretärist Babaškinist, kes mitte-midagi-tegemise eest hääletati üheteistkümnendal aastal ametikohalt maha. Lõpuks leidis naine talle majavalitsuses kojamehe töökoha, kus ta pidi õppima, kuidas luuaga pühkida. Taolises tögav-lõõpivas laadis koomikast siin puudu ei tule. Sai naerda mitme koha peal, kuid loodetavasti on sellised absurdsed situatsioonid tänaseks pildilt kadunud koos nõukaaja robustsusega.

Eesti Päevalehe raamatublogi

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Jüri Tuulik. Vares.

Jaan Rannap. Agu Sihvka annab aru.