Kaie Ilves. Eikeegi.

Kaie Ilves. Eikeegi.

Ilmamaa.

2017. 72 lk.

Kuskil äärealal on tuuline

Imelik tunne on ausalt öeldes, punastan. Mina ja luuleraamatuga ja, see on ikka rohkem nagu naisteala, või nii, kuid jah, vahel võib natuke patustada ka, nii et - miks mitte.

Pärast Adam Culleni Haapsalu teemalist eesti haikude raamatu (Väikses linnas, 2018) lugemist tekkis mul huvi, kas on veel kirjanikke, kes vähemal või rohkemal määral on Haapsaluga seotud. Hakkasin oma peaga meenutama, kes siis võiks olla. Meelde tuli Silvia Urgas (Siht/koht, 2015). Edasi kasutasin juba Lääne Elu otsingut, see andis nime: Kaie Ilves. Siis sain teada, et Kaie on tuntud Lääne Elu ajakirjanik (mida teadsin ka ise), mitme lasteraamatu autor, perioodikas on ta üksikuid luuletusi avaldanud juba ajakirjades „Pioneer”, „Noorus” ja „Looming”. Palju ei puudunud, et ta 1988.a koos Märt Väljataga, Tõnu Trubetsky, Karl Martin Sinijärve ja Ringo Ringveega oleks trükki pääsenud luulekassetis, aga siis jäi uks suletuks. Uus võiamlus oma luulekogug ilmutada tekkis aastal 2017.

Need luulekogud, mille aotor oma sissejuhatusega teele saadab, on mulle ikka meelepärased olnud. Muidu hakkan ise tõlgendama ja avastan ühel hetkel, et olen kuskil tont teab kus. Selle raamatu idee on Kaie Ilmamaa kodulehel kokku võtnud nõnda:

„Eikeegi” on ühe kadunud (lapsepõlve)maailma üleskirjutus, mälestuse mälestus maailmast, millest on jäänud vaid jäljed – keisrikroonid kambriakna all, kiri kambrilaua peal, raudnõgesed toa taga, mustsõtra põõsas ussaias. Kokku üle 60 väikese nummerdatud pildi. Pole inimest, on ainult inimese mälestus. Kohati pole aga enam mälestustki, sest pole kedagi, kes mäletaks. Pole kedagi sellistki, kes mäletaks kedagi, kes võis mäletada. On vaid ebamäärane tunne, nagu oleks millestki (kallihinnalisest) ilma jäädud. Kuidas? Miks? Kas see oligi midagi väärt? Ja mida siis õigupoolest kaotati? Kes kaotas? Ei tea. Aeg liigub rõõmsamast ja mängulisemast kevadest troostitu hilissügise nagu vääramatu huku poole, ja peatub.

Esimese asjana, mis silma jäi, oli see, et raamatus puuduvad lehekülje numbrid, luuletustel pole pealkirjasid, neid asendavad järjekorranumbrid (1- 67). Luuletaja käest võiks ju küsida küll, et hea küll, luuletad, aga mis tööd sa päriselt teed? See põgus kogemustepagaas, mille arvelt mina loen luulet, selle pealt arvan subjektiivselt, et Kaie Ilves on ka luuletajana pigem ajakirjanik-luuletaja kui luuletaja-luuletaja. Tema luulemina jääb ka värsiveerel vaatlejaks, jälgijaks, kirjeldajaks, mitte eneseväljendajaks, tundlejaks, valulejaks. Eks seda hoiakut tingib omakorda ka ainevalik.

Vaevalt jõudsin eelmisest luulekogust (Idakaare tuul, 2017) heameelt tunda, et elu maal kestab, kui lugesin end „Eikeegi” raamatusse sisse ja... Mu rõõm oli üürike. Eesti küla mahajäetus, hüljatus, tühjus, mis siit vastu vaatab, oli kurvastav, kuid see kaduvus on kenasti vabavärsistatud. Kaie luuletused on kui pildid, mis üles võetud pika säriajaga. Ja juba esimeses luuletuses seab Kaie püsti retoorilise küsimuse. Küsimärke, komasid, punkte, suurtähti muidugi ei esine, sellest kõigest on luuletused puhastatud, tuleb tunnistada, et see on ilmselt tänase päeva luuletunnus.

mis see siis ometi jäi

sinna

koeraputkede vahele

maha

et enam ei saa

elada ega olla

klaasikilde mis neist

enam ja tuult

nii suurt tuult et

nagunii

ei olnud see võimalik

(1)

Nagu ikka on ka luules tähtsal kohal aeg. Kirjasõnas võib selle panna kas või seisma.

kell seisab

õitseb jasmiin

ikka ja jälle

aastate tagant

pimedast aiasopist

sähvab

kuldne ja valge skalpell

(3)

Olgu kuidas on, kuid vähemalt mõnel korral on ka isikustatud suvi oma soojusega kohal.

rabarberi alt

piilub kassipoeg

nina tokkroosiroosa

händ õieli

sina mu suvi

(18)

Millele järgneb (l)ootusrikas sügis.

tikib taevakolmnurka

kured

siidiniiti nõelasilmast

libiseb ja läheb lendu

head teed

minna ja tulla

(30)

Või siis:

pihlapuud

lähevad ära

silmist ja meelest

kes neid tunneb ja teab

läheb järele

pildiraamatusse pakku

(64)

Oli omamoodi hariv nostalgitseda koos Kaiega. Kõigile alguses püstitatud küsimustele küll vastuseid ei saanud, aga see pole ka luuleväliselt tihti võimalik, saati siis värsis. Viimase veerandiku lugemine läks kuidagi raskemini kui algus, eks see rusuvus mõjus samuti. Aga kuidas nüüd öeldagi, võib-olla oleks võinud natuke tihendada, mõned luuletused kas välja jätta või... Nt oli fraase, mis kordusid (minna ja tulla, 30, 35) põhimõtteliselt sarnastes luuletustes. Kuid huvitavaid lahendusi-väljendeid esines üksjagu, nii et lugeda tasus, ei kahetse.

ERR

Goodreads