Nikolai Baturin. Maa-alused järved.


LV 5. Raamat autorilt, kes on sinuga samal päeval sündinud (NB! Mõeldud on kuupäeva, mil oled sündinud. Eksimisvõimalus +/- 2 päeva!) Ja minu hällipäev on 7. august.

Nikolai Baturin. Maa-alused järved.
Eesti Raamat.
Tallinn.
1968. 68 lk.
Luuletusi 1963-1967.

Avastades-meenutades üht perioodi ja persooni

Kahju muidugi on, aga midagi parata ei ole, meie seast on lahkunud... Ei, nende sõnadega pole tarvis alustada, küll neidki kirjutatakse. Kuid oluline on samuti see, mis alles jääb – looming. Kuna mul oli riiulist kohe võtta raamat, millega alustas oma karjääri N. Baturin, siis põgusa pilguga proovisin sirvida sedagi luulevihku.

Hruštšovi sula jõudis 1960-ndatel nii kaugele, et eesti luules tekkis nn. kassetipõlvkond. Viimases sellel dekaadil ilmunud valimiku hulgas ilmus Andres Ehini ja Albert Koeney kõrval ka Nikolai Baturini debüüt. Äraütlemata kena komme, mida tänapäeval enam kahjuks ei kohta, oli varustada luulekogud väikese autori tutvustusega, mille siinkohal ära toon:

„Nikolai Baturin sündis 5. augustil 1936. aastal Tõrva rajoonis Arumetsa külas kaluri perekonnas. Õppis Viljandi II Keskkoolis ja Vana-Võidu tehnikumis. 1965. a. lõpetas Tallinna 8. Töölisnoorte Keskkooli.
1955-1959 oli Nikolai Baturin aega teenimas mereväes. 1959. aastast elab Tallinnas. On töötanud mitmesugustel aladel: kalapüügil Atlandil, elektrijaamade ehitustel, geoloogiaekspeditsioonis Siberis.
Luuletusi hakkas N. Baturin kirjutama 1961. a. Avaldatud ajakirjades „Noorus”, „Looming”, „Pikker” jm.”

Vihjeid nii selle luulekogu kui kaugema loome jaoks siit muidugi leiab. Lihtne matemaatika ütleb, et värsid kirjutas Baturin vanuses 27-31.a. Ent mis on sõnad-sõnad-sõnad ilma näideteta elust enesest ehk raamatust. Esimene tekst, mis on ühtlasi kogu nimiluuletuseks, rullub lahti nõnda.

Maa-alused järved

Maa-alused järved!
Päike ei lahusta
neis oma värve.
Taevas ei kummuta
neisse tähti.
Ükski aerulöök
nende rahu ei riiva.
Ükski veidrik ei jäta
endast jälge liiva...
Maa-alused järved
nagu varjatud tõed:
paljud ja paljud
neist algavad jõed.
(lk7)

Baturini luuletused tulevad justkui maa alt või kasvavad välja maa seest. Märksõna, millega iseloomustada luuletaja lemmikobjekti on mõistagi loodus.
Geoloogidega Siberis käinuna võis Baturin näha ka maa-aluseid järvi päriselt, kuid oluline on siiski värss „nagu varjatud tõed”. Jah, oma tõde pidi noormees otsima ka NL karmides oludes, ja kas olemasolev, pakutav-leitav pruukis üldse rahuldada otsijat, vaevalt. Ent tagantjärgi võib selle „maa-aluse järve” muuta metafooriks. Sellisel juhul on see varjatud sõnum kui ridade vahele peidetud kriitika. Toimetaja, Oskar Kruus, sai sellest kindlasti aru, aga eks temagi pigistas parajal ajal silma kinni, ja õigesti tegi.

Ja teisal, üks arutut jahikirge hukkamõistev riimluuletus, mis lausa prõmmib südametunnistusele, peaks autori hoiakut juba varjamatult demonstreerima.

Lind

Järve taga rabas
paistis pesakask,
kui sind rindu tabas
ajaviitelask.

Sirevili tiivu
kaldaäärsest veest
enne lõppu viivu
kütt sind leidis eest:

ruuges sulekaares
hüübind veretilk,
hallis silmateras
inimesepilk.
(lk10)

Vormiliselt katsetab Baturin kirjutada pigem riimluulet kui vabavärssi, kuigi viimane oli 60-ndatel end parnassil kenasti sisse seadnud. Keeleliset tasub veel ära märkida, et lõunaeestlasena kasutab autor kuuel korral mulgimurret, nt: „Üü kõllane ku kärjevaha / ja lõhnav nagu einakäär” (lk15).
Mis puutub linnastumisse, siis juurtest eemaldumine, igatsus maaläheduse järgi kostab läbi juba luuletuses „Suures majas”, „keegi nutab seina taga, / keegi naerab seina taga; / kuskilt kostab melu. / Sina oma toas ei maga... / Selline on elu. /(lk30).

Seda elu tajus Baturin nõnda, et mingist idüllitsemisest on siin kohatu kõnelda „mu süda peksleb vastu roideid-trelle” (lk14). Kuid samas ei ole ka südamemurdmise raginat kosta. Vaid ühes luuletuses, „30”, mis pühendatud ühe etapi läbimisele, mainitakse nii möödaminnes: „Esimesest suudlusest / on suus veel karamelli maik.” (lk53)

Kuivõrd tõsiseks ametiks Baturin värsistamist pidas, jääb igaühe enda otsustada, kuid ise annab ta oma tegevusele iroonilise tunnustuse luuletuses „Tagasipilk”, „kuskil eespool taskuvarast / su meelest asub luuletaja. (lk57)

Võib küll öelda, et Baturin on/oli rahutu vaatleja-aduja hing, kuid mitte mässaja. Tema protest on selline olude kiuste leebe leppimatus, millega kohtumine paneb kaasaelama ka aastate takka.

Eneseteostus

Tänava kivises unes
ööliblikas
oma tulele vastu lendas...
Vastu hõõguvat suitsuotsa
ta tiibade ilu sai otsa
tänava kivises unes.
(lk42)

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Jüri Tuulik. Vares.

Jaan Rannap. Agu Sihvka annab aru.