neljapäev, 22. juuni 2017

Toussaint. Tung ja kannatlikkus.




Köögiukse taga

Jean-Paul Toussaint. Tung ja kannatlikkus.
LR 5
Prantsuse keelest tõlkinud Triinu Tamm.
Toimetanud Kai Aareleid.
2017. 56lk.


 Eks iga asjaga on nii, et kunagi ja kuidagi tuleb alustada. Kirjutada
esimene lause, joonistada esimene pilt või tuua kuuldavale esimene akord.
Tihti jäävad sellised ponnistused sahtlisse, sahvrisse või väiksemasse
sõpruskonda, aga vahel jõutakse kuhugi välja, nt püünele.

Põhimõtteliselt võib iga inimene kirjutada ühe raamatu, oma autbiograafia.
Lisaks saab kirjanik kirjutada ka lihtsalt kirjutamisest.
Igal raamatul on veel peale sisu, millest ta räägib, teine lugu, n.-ö. saamis- ehk
sünnilugu. Lugedes ei pruugi selle peale eriti mõelda, et mismoodi autor on
ühe või teise asjani jõudnud, tähtis on pigem tulemus kui teeloleku markeerimine.
Paljud kirjanikud võivadki jääda saladuseks, ei tea nende töötamisest keegi suurt
midagi, kui nad ise just ei räägi sellest. Need, kes räägivad, hakkavad aga jutustama
laias laastus ühte ja sama - kirjutamine on töö, teinekord isegi keeruline töö,
mis läheb raamat raamatult aina raskemaks.

 Olgu kuidas on, aga Belgia päritolu kirjanik Jean-Philippe Toussaint (1957) on oma
karjääri köögipoole pealt kokku vaaritanud ühe väikese esseekogumiku. Seda ei tasu
võtta kui käsiraamatut, et saada vastus küsimusele, kuidas peab kirjutama?
Rohkem on see kirjanikuks kujunemise raamat, üks võimalus teiste hulgas. Aga jah,
et suurem osa tähelepanekuid on laiemale üldsusele nagunii teada, erinevused on ainult
pisiasjades, siis piirdun vaid ühe noppega, mille välja sõelusin.

* Alžeerias viibimise ajal, 1983. ja 1984. aastal saavutasin ma viimaks vajaliku
distantsi, õige distantsi - mind lahutas Prantsusmaast mitu tuhat kilomeetrit -, selleks
et rääkida Pariisist. Selline eemaldumine näib mulle hädavajalik. Sest distants
sunnib rohkem mälu pingutama, selleks et vaimus taasluua parasjagu kirjeldatavaid
kohti: kui need paigad on päriselt silme all, nii-öelda nägemisulatuses, siis
muudab see kirjelduse lohakaks, see ei sunni kujutlusvõimet pingutama, samas
kui sundus taasluua ühte linna ja selle valgust mitte millestki - üksnes oma
kujutluse või mälu põhjal - annab kirjeldatud stseenidele elu ja veenvust. (lk10)

Kui kuhugi asetada see raamat, siis võib-olla Nancy Hustoni "Loomispäeviku"  (2016. LR
nr 21-24) kõrvale.
Erinevus on mastaabis, kui Toussaint kirjeldab isiklikust positsioonist enda loometeed,
siis Huston vaatab laiemalt, läbi mitmete aastate ja kirjanike, kuid teemad on kattuvad,
ja mis peamine, hästi kirjutatud, naudinguga loetavad on mõlemad.


Laiapea

trakyllmaprokrastineerinj2lle

Postimees (Alvar Loog)

ERR.ee (katkend)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar