pühapäev, 25. juuni 2017

Vello Lattik. Suudlus lumme. Babyloni tüdrukud.



Tallinn - Viljandi - Tallinn


Vello Lattik. Suudlus lumme. Babyloni tüdrukud.
Eesti Raamat
1981. 212 lk.

Raamat eneseteostusest läbi noore inimese silmade.
Peeter Tarvas on lihtne mees, kes on täis teotahet, et muuta elu paremaks.
Nõukogude armeest vabanenud, ei lase ta päevadel joosta tühja. Pärast
Tallinnasse maabumist suundub Tarvas Viljandisse, kus asub tööle,
loomulikult hea koha peale, mõistagi tutvuste kaudu, nimelt: tööstusliku
komsomolikomitee esimeseks sekretäriks.
On 60-ndate algus, toimub kavakindel riigi ülesehitus partei äranägemise
järgi, millesse peab oma panuse andma iga tubli kommunist.

Neli aastat mereväes on teinud Tarvasest ühe äärmiselt kriitilise
seltsimehe. Ükskõik, kuhu ta läheb või satub, siis alati on tal
midagi öelda. Näiteks bussis ei suuda ta kõrvalistuva tütarlapse
riietumise suhtes säilitada stoilist ükskõiksust. Järgneb dialoog:

"Kaugele reis läheb?" tegin juttu.
"Lõppu välja." Ka nägu oli rõõmus ja suu paras jagu pruntis.
Vestluse vastu ei paistnud tal midagi olevat. Nüüd asja
juurde.
"Kas te lugeda armastate?"
"Armastan küll."
"Kas te "Siluetti" või muid moeajakirju ka loete?"
"Vahel olen vaadanud."
"Poleks paha tihedamini vaadata. Te olete kena tüdruk, aga
mis kleit see on? Ja soeng? See ju ei sobi teile." Tahtsin
talle just anda head nõu, milline mood ja soeng valida, kuid
tütarlaps läks näost roosaks ja lõikas teravalt:
"Hoidke oma tarkused endale!" (lk 13-14)

Seesuguseid märkusi puistab Tarvas lausa varrukast. Küll ei sobi
talle üks ega teine asi, küll on sööklas sinepituubid puhastamata
või on praed erineva suurusega.

Oma tööülesandeid võtab noor, tuleb ikka öelda komnoor, väga tõsiselt.
Eks see ole ka arusaadav, tema nägemuses peab kõik käima sõjaväe
määrustiku järgi, et just tema käsib, poob ja laseb. Tuksub
ju tema rinnas lenininlik südametunnistus, mis toitub marsksismist, eks
sellest ka raamatu kaanevärv.

Probleemid algavad siis, kui Tarvas puutub kokku töölistega. Talle
üritatakse selgeks teha, et elu on midagi muud, kõik ei käi eeskirjade
järgi, asju aetakse "mustalt". Autojuht ajab kahe päevaga ministripalga
tasku.
Küttepuud talveks maksavad 40 rubla, õpetaja palk on 60 rubla,
kuskil on käärid, keegi teenib, keegi petab, aga ometi elati, kasvõi puupaljalt.

Tarvas otsib oma õigust, võitleb, hakkab ülemustele vastu, omavolitseb,
kuni hääletatakse ametist maha ja suunatakse maaparandustöödele. Napi
kahe kuuga on purunenud üks lootus teha karjääri.

Vaatamata sellele, et ta on eluvõõras, teda peetakse hulluks ja isegi
naisevõtt toimub paljuski sõbra mahitusel, peavad paljud Tarvasest lugu.
Teda kutsutakse isegi tööle teise brigaadi.

Kuigi see on Tarvase raamat, on raske uskuda, et selline tegelane võis olla
kunagi olemas. Et ta järjekindlalt on nii veidralt käituv ja kriitiline, siis
kandus see hoiak lugedes mulle üle nii palju, et ma kahtlen tema prototüübi
olemasolus. Võis ju olla selline tüüp loodud lihtsalt kui süsteemi sünnitis,
mis süsteemi naeruvääristab.
Märksa veenvamad on kõrvaltegelased (Tõnu - parteitu sõber, Anneken - pruut, 
ja kasvõi sm. Kalda - ülemus komsomolis). See oleks kurb raamat, kui ta ei oleks
puhuti naljakas kogu oma ajastu absurdiga.

Väidetavalt, seda on kirjutanud ka teised, suhtuti Eestis kommunismi ideesse
palju tõsisemalt kui Venemaal.
Siin võib mingi paralleeli tõmmata tänasesse päeva, et Euroopa Liidu
tulihingelised pooldajad on direktiivides sõrmega järge ajades väikest viisi
Tarvase mantlipärijad. Selliseid tegelasi, kes nõuaksid külapoe sulgemist,
kui seal jääb pooldeist ruutmeetrit pinda puudu vajalikust pindalast, jah,
täitsa võimalik, et leiduks.

Muidugi tuleb lugeda 1945-1990 avaldatud raamatuid väikese skepsisega, et kuidas
nii, kas tõesti, ei ole võimalik! Siiski tasub võtta sedalaadi raamatuid olmest
kui hoiatust või meeldetuletust.
Aga väikese ajaloolise tagasivaate nad ometi pakuvad, oma tõde neis on.
"Suudlust lumme" justkui konstateerib fakti - bürokraatia ei ole kuhugi kadunud.

Tol ajal oli kombeks kuskile ridade vahele poetada mõni lause või fraas, mis
kujutas vihjet vabale Eestile, selline n.-ö. `pääsuke`. Kas nüüd otseselt või
kaudselt, aga lk 57 on üks päris kahemõtteline lause küll, mis võis kerge
vihje anda omariiklusele. (Kommunistlikud noored olgu kukud ja korjaku vanapaberit
ja utiili, levitagu raamatuid ja tehku muid selliseid isamaalisi tegusi.)
Millisest isamaast siin küll jutt võis olla?

Raamat lõppeb Tarvase kolimisega kitsast komsomoli büroo ruumist uude korterisse.
Talle kingitakse Valmar Adamsi luulekogu "Suudlus lumme" (ilmus 1924). Kahjuks ma
ei ole seda küll lugenud, puudub ka raamatukogus, aga leidsin ühe arvustuse, kus on
toodud ära mõned Adamsi värsid. Lisan siia kaks rida, mis iseloomustavad Tarvast
vast kõige paremini.

                     Just sellepärast tahan elada,
                     Et meil elu lootusetu on. 

"Babyloni tüdrukud" on järg, teine osa. Peeter Tarvas viisteist aastat hiljem, jälle
on ta Tallinnas. Abielu on karile jooksnud, ideaalidest pole enam midagi alles.
Käib üks lõbutsemine ja liiderdamine. Kommunismi ei ole veel jõutud, pigem toimub
moraalne laostumine.
Raha on vähe, kaupa on vähe. Raha on palju, siis on kaupa ikka vähe. Kasutatakse
tänapäeval anakronismiks muutunud sõnu nagu: defitsiit ja tuusik või isegi nt. Volga
ja Žiguli. Ei ole üldse midagi iseäralikku, kui toote eest tasutakse natuuras.

Muidugi soovivad inimesed saada õnnelikuks, kuid mis on see õnn? Seda tunnet
asendab rahulolu, mille täidab materialism.


"Ma otsin su hiljem üles ja ajame väikese mehejutu."
Mehejutt tähendab poritiibu, kardaaniristi või pidurivoolikuid. Hoolimata siia-sinna
sõeluvatest klassiõdedest, hoolimata segasaunastki, mis kuulub selliste labrakate
finaali kui heeringas rosoljesse, tundis Peeter sama apaatiat, nagu viimasel ajal
ikka. Apaatiat, mis sagedasti lõppes padujoomisega ja ärkamisega kurat teab kelle
voodis. (lk 127)

Kes teab, kui alla oleks Tarvas käinud, kui ta uus pruut, ei teagi enam mitmes, lugemine
läks sassi, et siis Liivia, talle meelde ei oleks tuletanud - Inimesed vajavad hoopis
midagi muud kui tarbeesemeid või nipsajakesi. Ja selleks ei ole vaja hakata kaugsõidu
autojuhiks, minna Tšehhoslovakkiasse Babyloni külla võõra tüdruku juurde, et püüda
sinilindu, vaid alustada tasub siitsamast, iseendast, samm-saamult edasi minnes.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar